Tere!
Mind ajendas kirjutama tõsine mure ja sooviksin väga nõu ja abi targemate käest.
Nimelt on mul 3 aastane poeg kes on elurõõmus ja väga aktiivne. Olime siin kuukene tagasi raskesti haige olime isegi haiglas. Ma ei teagi kas liigitada seda mis hetkel toimub ka haiguse sekka või on asi ikka tõsisem. Nimelt mingine nädal on lapsega midagi väga valesti, ei ta söö õieti, on kurb, nukker, silmaalused sinised ja paistes, loid,ja pilgutab tihti silmi mida varem teinud ei ole. Olen küsinud kas silmad valutavad vastu et ei valuta. Täna perearstilt nõu küsides pakkus ta välja, et lapsel võib olla neuroos. Samas ma ei imesta et depressioon, sest alles ise elasin raske depresiooni üle nimelt meil kodune olukord ei ole kiita elukaaslasega ei ole asjad just sellised nagu peaksid olema ja lapsele ta isa ka ei ole kahjuks, tähendab siis see seda, et isa ta niipalju näeb kui diivanil magab. Ma ei oska midagi teha ka, et olukorda paremaks muuta. Aga hetkel on mure ikkagi lapse pärast, et midam a tege,ma pekasin ja kuhu saaksin pöörduda, et selgusele saada mis last vaevab ja kuidas saada asi jälle kontrolli alla. Vabandan puika kirja pärast aga mure on tõsine.
Ette tänades.
Tõepoolest tundub Teie kirjeldus murettekitav. Kirja järgi on raske öelda, mis last täpselt vaevab.
Kodused kriisid, haiglasolek, haigus - see kõik kurnab last. Mõni laps tuleb keeruliste olukordadega paremini toime, mõni laps on tundlikum. Soovitaksin siinkohal lastepsühholoogi poole pöörduda. Tartus näiteks Reet Montonen - võtab vastu Ülikooli Kliinikumis, Tallinna Lastehaiglas Piret Visnapuu.
Loodan, et saate murest jagu.
