Muresid on sellega kaks:
1. Esiteks ei söö laps üldse mitte mingeid tooreid puu-ja juurvilju! Kui olen üritanud neid pisikeste tükkidena toidu sisse sokutada, puristab need kohe välja. See, et ta sööks ja hammustaks näiteks õuna, ploomi, kiivit, pirni, salatilehte - on välistatud! Jogurti, kisselli jne. seest kõik tükid sülitab välja. Murelik olen kahel põhjusel - esiteks jääb toidulaud väga ühekülgseks(kust saab vitamiine)-ebatervislikuks, teiseks on ta prakiliselt sünnist saadik hädas kõhukinnisusega. Toortoit oleks seega eriti vajalik. Niipea kui kõht vähegi kinni, on aga ta automaatselt viril ja veidi agressiivne, olen märanud ka seost kõhuhäda ja masturbeerimise vahel.g
Ta on muidu ka toidu osas algusest peale väga konservatiivne, sööb midagi lihtsat(pea iga päev sama pudru, kartul-kaste). Mingid juustud-vorstid-pasteedid võileiva peal talle huvi ei paku.
Ühesõnaga - kuidas lapsele pakkuda tervislikku toitu kui ta seda kuidagi maitstagi ei taha?
Lisan juurde, et iseenesest on lapsel olnud koguaeg hea söögiisu, aga seda paraku ainult teatud toiduainete suhtes(vahepeal nt oli selleks jogurt(nüüd enam mitte), kartul, liha, leib. leib, leib). Kaalub ta oma 90 cm juures veidi alla 13,5 kilo, sai just mõned nädalad tagasi 2 aastaseks.
2. teine probleem on söömise protseduur ise. Sööma hakkas ta ise suhteliselt hilja, umbes 1,5 aastaselt, kusjuures sellele eelnes pikk periood, mil ta oli nõus lusikat küll käes hoidma ja seda nt. emme suhu panema, aga enda suu juurde viimisel tekkis suur tõrge. Pidevalt on toidulaua ääres olnud tal vaja midagi muud teha, söögitoolis söömisega leppis ta kaks nädalat, peale seda tahtis aga välja tulla, keerutada , ronida jne. Sisuliselt käis suur "võitlus" tema söönuks saamise nimel. Tänaseks on aga olukord selline, et vahepeal juba päris hästi ise sööma hakanud laps, on muutunud jälle "lusikalapseks". "Emme, aita!" on esimene asi laua juures, aeg ajalt tundub see päris õpitud abituse või kavalusena(nt. palub sülle ja "emme kalli-kalli!" - seda kõik ikka söögi ajal). Nii ei olegi mu muud kui muudkui innustan teda ampsu võtma ja kui ta ikka lauast lahkuma hakkab, söödan ise. Aga samas mõnda eriti lemmikut toitu sööb iseseisvalt(jäätis). Ka suured tükid toidus sülitab välja, pean supis olevad kartulid-porgandid kahvliga peenestama, samas leiba närib ise.
Lisan veel, et sööme regulaarselt, enamvähem samadel aegadel 3 korda päevas, teen ikka sooja toitu ja mingeid näkitsemisi eriti pole(ka ei ole palju magussöömist).
Miks lapsel on tõrge söömise osas ja kuidas edasi???Seada rohkem piire, nõuda et ta ise sööks? Aga äkki just olengi sellega liiale läinud ja stressan ise sellepärast liiga palju?
Aitäh!
Lisan veel, et minu enda nõrgim koht on seedimine- mul on samuti pikk nimekiri asjadest-toiduainetest, mida ma mingil juhuk süüa ei saa. Äkki on lapsel tegemist algava tervisehädaga?
Paljud vanemad on sellises vanuses laste söömisprotseduuridega hädas: mureks enamjaolt ühekülgne toiduvalik või muud söömisveidrused (toiduained ei tohi omavahel taldrikul kokku puutuda vms).
Kõhukinnisus, millest räägite võib olla probleemi põhjuseks: laps ei tunnetagi korralikult tühjakõhutunnet, mis vähendab ka himu toitumise vastu. Seega tuleks toidusedel kriitiliselt üle vaadata ning vähendada/vältida kõhukinnisust soodustavate toiduainete (nt leib, erinevad nisujahutooted) tarbimist. Kui tükilised toidud ei sobi, siis võib mingil perioodil proovida enam püreestatud toite.
Teie poolt kirjeldatud probleem 1 ja 2 on tugevalt seotud kui huvi toidu vastu puudub siis püüab laps enda jaoks selle kohustusliku protseduuri teha huvitavaks. Kindel on see, et ülereageerimise ja liigse tähelepanu pööramisega olukord pigem võimendub ja ei lahene. Paljudel vanematel on näiteid selle kohta kuidas toitumisega seotud probleemid vähenevad/kaovad koos lasteaeda minekuga (on ka vastupidiseid juhtumeid, kus siis saavad toitumisega probleemid alguse). Enamjaolt aga lasteaias toimib grupimõju ja laps hakkab sööma mitmekülgsemat toitu teiste laste eeskujul.
Lõpetuseks, soovitaksin pidada nõu perearstiga. Kõhukinnisus, mis osadele inimestele võib tunduda lihtne häda on tegelikult hädasolijale tõsiselt kurnav ja lisavaevusi tekitav. Kui laheneb kõhukinnisuse probleem siis võiks oletada, et laps tunnetab oma seedesüsteemi aistinguid ka paremini ja leiab sealt üles ka tühjakõhutunde, mis püsiva kõhukinnisuse probleemi puhul on raskendatud.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
