Vajan nõuannet, kuidas oma lapsega edasi käituda, et temast saaks jälle armastav, hooliv ja lõbus. Mu poeg on 2,2 aastane ja siiani on ta olnud nii hea laps, et parimat maailmas ei oskaks tahtagi. Muidugi esines aegajalt jonni, aga üldiselt oli ta pea alati heas tujus ja lõbus. Nüüd on sel lõpp ja ma tean ka põhjust.Otsustasime mehega sõita nädalaks puhkama ja lapse jätsime vanaema hoole alla. Kuna laps on varemgi nädala olnud vanaema seltsis meist eemal ja kuna vanaema juures elab ka minu 3aastane väikevend, siis lapsed saavad koos mängida ja neile meeldib koos olla. Kui me nädalaselt reisilt tagasi tulime, siis algas kohe järgmisel päeval lasteaias käimine. Oleme palju rääkinud, et lasteaed on tore koht ja laps ka ootas seda väga. Karm reaalsus aga saabus ja laps ei tahtnud lasteaeda minuta jääda. Hommikul lahutab meid nutt. Päeval otsib laps lohutust kasvatajalt. Nüüd siis minu probleem, millele ma ei oska lahendust leida. Mu armas, kallis pojake, kes siiani on olnud kui pailaps on muutunud maailmavihkajaks. Ta on juba hommikul tõustes pahuras tujus ja esimene asi on see, mis ta ütleb, et ei taha emmet ega issit.See on päeva lahutamatu osa, et ta karjub täiest kõrist,et me oleme pahad, ei taha meid. Ta on vihane vanaemade ja vanaisadega, kellega on samuti hea läbisaamine olnud. Sel hetkel muutub ta vägivaldseks ja lööb meid, küünistab. Kui sülle üritan teda võtta, saan temaga rahmeldamisest väga haiget. Olen püüdnud rääkida, et nii ei tohi teha, emmel on valus jne. Seletan, et me armastame teda, ta vaidleb vastu, et ei armasta. Ja tema ei armastavat meid. Ta ei vasta mu küsimustele, et mis juhtus, mis emme tegi valesti, miks ta kuri on. Kusjuures tean, et tema vihastamised on mõttetud. Täna kaklesime temaga sellepärast, et ma tahtsin hommikul wc-sse minna, ta ei taha kaasa tulla ega mul lasta minna. Ta ei luba mul süüa, ja ise ta ka süüa ei taha. Kui tahan, et majas rahu oleks, pean käima tema niiti mööda, aga nii ei saa see ju olla, sest nii istub ta mulle ükskord pähe. Kuidas ma pean käituma, et ta armastaks mind nii nagu enne. Paratamatult ma keelan teda ja kui ta on paha ja löönud mind panen ta tema voodisse, et ta ei saaks mulle haiget teha ega loopida asju, mis tema ümber on. Selle kõige peale ta ütleb, et ei taha mind. Kaks nädalat tagasi oleks selles olukorras ta tulnud pärast vähest nutmist mu juurde ja öelnud, et tahab emme opa ja kallistanud mind ja tahtnud leppida. Nüüd ta ei taha mu kallisid, paid ega leppimist. Meie kannatused on lõppemas ja me ei oska mehega kuidagi lapse viha taltsutada. Kas ta jääbki nüüd selliseks, vihastama iga asja peale, otsima justkui põhjust, et karjuda, peksta ja haiget meile teha? Milline peaks olema mu käitumine, et laps mind hakkaks usaldama ja austama ja armastama, et meie suhe oleks selline nagu enne reisi ja lasteaeda minekut? Kui rääkimine ei aita, kas on õige lapsel lasta end taguda, kas ma peaksin teda vastu lööma, kas on õige teda tema voodisse panna, kas ma peaksin teise tuppa minema ja mängima solvunut (suure tõenäosusega ta tuleb järgi ja hakkab mind edasi togima ja küünistama)? Kuna selline käitumine algas pärast meie reisilt tagasitulekut, siis sellest see tingitud on. Ta vist kardab, et jätame ta uuesti üksinda. Kas olen nüüd lapsele tekitanud psühhotrauma eemalolekuga? Kuidas ma meie usaldust uuesti taastan, et meie normaalne pereelu taastuks?
Kirjeldatud olukord on teile kindlasti väga jahmatav, eriti arvestades seda, et muutus on nii kardinaalne. Täiesti võimalik, et poiss elas teist ja oma senisest tuttavast keskkonnast eemalolekut väga raskesti üle ja nüüd ka lasteaed on tema jaoks väga suur uus katsumus. Selles vanuses on tal raske mõista, miks ema ei tule ja mis tähendab paar päeva või nädal, seda enam kui ta peab samal ajal harjuma uue inimesega, teiste nõudmistega või mistahes tema jaoks ebaharilikuga. Kõik see kokku on talle üsna hirmutav. Väidetavalt on 2.a laps võimeline taluma ca 2 päevast emast eemalolekut.
Mis toimus tema sees, kuidas ta olukorda tõlgendas, milliseid seletusi on saanud jne. seda me ju ei tea. Veidi üle 2.a. väikemees on raskustes seda verbaalselt ka väljendama ning ei jäägi tal muud üle, kui lasta käiku kõikvõimalikud muud võimalused oma pingetega toimetulekuks. Vahel annab laps vihjeid oma üleelamistest näiteks mängu kaudu, joonistamisega vm viisil.
Selge on see, et ema, keda ta nii väga vajas, oli puudu ja tema on ju selle halva enesetunde põhjustaja ning seetõttu vihareaktsioonide märklaud, mis viitab suurele pettumusele ja hirmule hülgamise ees. See, et ta ei lase tualetti minna, ei luba süüa, väljendab tahet Teid kontrollida, saavutada kindlustunnet et suudab olukorda ohjata. Seega vajab ta väga kõikumalöönud turvatunnet ja nagu isegi ütlete, oluline on taastada usaldus.
Võimalik, et poissi aitaks esialgu uuesti harjuda endise olukorraga, st ema on pidevalt olemas ja ei kao kuhugi, kõik tuttavad rutiinid toimivad, alles hiljem võib lahkuda mõneks tunniks jne. Raske üleelmamisele võib tuua leevendust ka koos toimunu üle jutustamine (looge sobiv situatsioon ja hakake lugu oma reisit jutustama ning paluge pojalt jätkata......).
Niikaua on Teil vaja aga väga suurt kannataust ja kahtlemata ka oma tunnetega toimetulekut, et taluda lapse viha ning seejuures säilitada lootus, et väike rõõmus poiss on alles.
Arvestades nii suurt muutust poja käitumises ja tugevaid reaktsioone ning kui tõesti väikemehe praegune enesetunne ja vihareaktsioonid jätkuvad ning jääb kahtlus, et psüühika on traumeeritud, siis tasub pöörduda lastepsühholoogi või psühhiaatri poole ning koos arutada, mis on parim, et vähendada võimalikke kahjulikke mõjusid. Isegi kui pikapeale olukord stabiliseerub, võib see olla näiline ning jätta siiski psüühikasse negatiivse jälje. Mida kiiremini leiate tasakaalu ja saavutate jälle positiivse emotsionaalse kontakti, seda parem kõigile.
Kannatlikku meelt ja rõõmu taasleidmist.
