Meie poeg saab augustis neljaseks. Tema iseloom ja käitumine teeb mulle aga tõsiselt muret.
1. Ta kardab kõike uut ja ei ole nõus midagi proovima. Olgu see siis uus toit, millegi uue joonistamine, mingi laulu laulmine või tähe õppimine. Keeldumine on täielik ja kompromissitu, ei aita julgustamine ega tõrelemine. Mis kõige hullem, ka keegi teine ei tohi mingit laulukest jorutada ega mingit torulorujuttu veeretada.
2. Laps hakkab "lambist" nutma ja jonnima ning seda kuni hüsteeriani. Kui küsida, mis tal on viga või kas kusagilt valutab või mis talle muret teeb, on vastus ühene - mul pole midagi viga. Samas on näha, et miski teda häirib ja tema rõõmus olek on kunstlik ja sügaval sisimas on väljarääkimata mured. Meil on peres küll ka 3-kuune imik, kelle sünd kindlasti mingit mõju avaldas, aga nutuhood algasid juba varem. On see tähelepanunõue - siis jooksevad ju vanemad kohale? Samas on neid nutte juba nii palju ja nii tühistel põhjustel, et sageli tuleb lohutamisest riid. Ei saa ju kaua taluda seda, et multifilmi lõppemine või pükste ise jalgapanemise nõue kutsub esile kõvera näo ja nutu.
3. Meie poiss ei ole lasteaialaps ja mõlemad vanemad töötavad kodus, seega ei ole tal ei tähelepanupuudust ega lasteaiastressi. Või on tal aeg iseseisvuda? Samas on tema kõne areng siiani pisut maha jäänud ja motoorika kohmakas. Ehk viitavad need arengu iseärasused mingile häirele? samas on ta väga empaatiline ja meenutab vägagi väikest Monki (mis muidugi taas murelikuks teeb). Kuidas seletada totaalset keeldumist paljajalu murule astumast, päikesekreemi määrimast, kraadiklaasi kaenla alla panemast või varbaküüsi lõikamast (sõrmeküüntega on kõik ok).
Lisaks on talle raske selgeks teha, et vanemate vestlust ei segata kogu aeg, telefonikõne ajal ei nõuta valjuhäälselt tähelepanu ja et ei tähendab ei. Praegu on nii, et rahulikult ja kindlalt öeldud keeld ei leia ennem kinnitust, kui tuleb häält tõsta. Mis omakorda siis päädib ilmselt sellega, et laps tajub seda pideva pahandamisega.
Kas on tegemist äkki ka mingi ealise iseärasusega? Tegelikult konsulteeriks heameelega mõne lastepsühholoogiga, enne kui lapse närvikava või tore iseloom lõplikult tuksi keeratakse.
