Tahaksin lihtsalt teada mõne asjatundja nõuannet, et milline nö lapsejaotus oleks kõige mõistlikum ja parim lapse seisukohast, kui vanemad elavadlahus?
Laps on 6 a poiss. Ta on imikust saadik olnud enamuse ajast minuga, isa on olnud tihti ära pikki perioode järjest ja ma ei tea kas selle tõttu aga laps on olnud algusest peale minu küles kinni, kui nii võib öelda. Ma tunnen temaga väga eriliselt tugevat sidet.
Kaks a tagasi läksime mehega lahku. Sellest ajast peale on isa võtnud lapse enda juurde kuidas tal võimalus on. Päris algul oli isa pikka aega ära eestist ära ja lapsega suhtlesid nad korra nädalas telefonitsi kuigi poja eriti ei tahtnud temaga kunagi rääkida. Ta ei räägi minuga ka telefonis, kui ta ise juures nt on, aga ma saan sellest aru.
Hetkel on asjad nii, et isa võtab ta vahel näalavahetusteks, vahel pikemaks (suviti), nt kaks ndlt korraga, siis nad jälle kuu aega ei näe jne...Enamasti mulle tundub, et isa võtab seda, kui lapse hpidmist aga mina tahaks, et nede suhteks püsiks ja laps ei unustaks oma isa...Samas pole ma kindel, kas nii pikad eemalolekud järjest ja siis kohe pikalt koos on õige. Mõtlen just psühholoogilisest küljest, kuidas see oleks õigem?
Raske on öelda, mis on hea ja mis ei ole, sest inimesed ja olukorrad on alati kordumatud. Kõige lihtsam vastus oleks, et lapsele parim on see, kui isa ja ema on koos. Nii vastaks sellele küsimusele enamik lapsi, kelle vanemad on lahus. Ma ei tea, mis ajendas teid seda kirja kirjutama? Kas olete märganud muutusi oma lapse käitumises ja olekus, kui ta tuleb isa juurest? Siit ei saa vihjeid sellele, kuidas need kohtumised mõjunud on. Lihtne vastus oleks, et kui kõik osapooled (Teie, lapse isa ja laps ise) on rahul, siis jätkake samas vaimus. Kui arvate, et laps ei ole olukorraga rahul, siis rääkige temaga. Küsige lapselt, kas ta tahaks tihemini isa juures käia, olla seal pikemalt või lühemalt? Teie 6 aastane oskab oma soove ja ka vastumeelsust väljendada küll. Rääkige talle oma soovidest ja tunnetest, et tahate, et ta saaks isaga piisavalt suhelda ja et teile on tähtis, et ta oleks siiski nii õnnelik kui võimalik. Pole paremat otsustajat, mis on hea ja mis ei ole, kui teie laps ise. Usaldage teda.
