Selline mure siis oma varsti 2-seks saava pojaga.Poiss käib väikeses eralasteaias (10 last )juba ligi aasta,seal pole probleeme,kasvataja kiidab,et on tubli ja hakkaja,sõbralik,julge.Aga kui koju tuleb õhtul isaga,hakkab kohe mind piinama,küünistab,hammustab,kui saab,siis kisub juustest.Väga valusalt.Mitte üks jutt ei aita,nüüd olen hakanud vitsaga lööma,kuid ka see ei aita.Mul on käed veriseks kriimustatud,samuti ei saa ma teda sülle võtta,sest on tekkinud rumal komme näkku lüüa.Juba lõhkus ka ära prilliklaasi.Olukord on ahastamapanev.Lisaks veel jonnituurid.
Olen püüdnud poisiga hea ja nunnutav olla,tahaks teda kallistada,kuid see on võimatu.Ta ei taha ei sülle ega kalli ega pai.Küünistab ka isa ja vanaema.
Ma ei tea mida teha,eile nutsin vannitoas suurest valust,kui ta mind jalamarjast veriseks hammustas.
Saan aru, et tekkinud olukord on teile väga valus ja ka mõistetamatu- laps, keda armastate, teeb haiget ja tõukab eemale. Selline käitumine näitab, et laps on häiritud ja tal on negatiivseid tundeid, mida elab välja teie ja teiste koduste peal. Kirjutate, et laps on juba pea aasta käinud lasteaias, st. et läks sinna aastaselt. Lapsed saavad sageli väga haiget, kui neid emast lahutada, kuid nad ei oska oma tundeid väljendada ja ei oska ka nendega toime tulla. Võimalik, et laps väljendab oma emast lahutamisega seotud valu just viha kaudu ja hammustab, küünistab. Teine võimalus, et lapse närvisüsteem on väga väsinud ja ta ei oska oma halva enesetundega teisiti toime tulla, kui laseb selle vabaks kirjeldatud käitumise kaudu. Kirjast ei selgu, kaua selline käitumine on olnud ja kas on erandeid selles. Kas laps oli haige ja käitumine ilmnes pärast seda - haigus nõrgestab ka närvisüsteemi ja lapsel on raske ennast kontrollida. Kas siis kui laps on pikemalt kodus, näiteks puhkuse ajal, sellised ilmingud kaovad. Kas siis kui olete lapsega pikemalt koos, lõpeb selline käitumine? Püüdke leida neid olukordi, kus käitumine on eriti tugevalt väljendunud ja ka neid, kus sellist käitumist on vähem. Need aitavad põhjustele lähemale. Et tegemist on tõsise prbleemiga, siis soovitan konsulteerida kas lastepsühhiaatri või -psühholoogiga. Kirja teel on väga raske põhjalikku selgust saada. Kuidas seni jätkata? Kindlasti pole õige lasta endale haiget teha, võtta kannatava ohvri rolli. Kui näete, et laps kavatseb hammustada või teisiti haiget teha, siis võtke lapsel õlgadest või ümbert kinni, nii, et ta ei saa teile viga teha ja samal ajal andke mina teade: " Mul on valus, kui sa .. ( mind hammustad/ küünistad) ja ma ei lase sul seda teha. Kui laps jätkab, siis tuleb ta suunata teise tuppa ja öelda, et ole siin seni, kui viha on üle läinud ja siis tule välja." See ei ole karistus!, tuba ei tohi olla pime ja hirmutav vaid lihtsalt mõnus rahunemise koht ja ärge öelge, et oled paha / kuri jne. See on meetod rahunemiseks ja kindel teade lapsele, et sellist käitumist ei sallita. Laps võib kaua selle teise tuppa saatmise vastu protesteerida, tulla sealt välja ja olla veel tigedam. Vanemana tuleb olla rahulik ja salliv ning järjekindel. Korrata, et ma saan aru, et oled vihane ja tahad mulle haiget teha. See mulle ei meeldi ja mine tagasi ja ole seal, kuni oled rahulik. Seda kõike saadab kindel kehaline kontakt. Laps tuleb võtta nii kinni, et ta haiget ei saaks ja samal ajal ka ei saaks teile haiget teha. Lapsele võib peegeldada, et" oled ikka väga vihane minu peale, kui tahad lüüa." Kui lapse kõne ja arusaamine on piisavalt arenenud, siis võite saada ka teavet, mis teda vihale ajab. Näiteks vastab:"Olen jah, sest sa ei tule mulle kunagi lasteaeda järele." Kui laps on rahulik, siis tuleks väljendada oma armastust ja seda kuidas selline käitumine ja olek teile meeldivad. Kui kallistused ja lähedus lapsele ei sobi, siis tehke seda sõnadega."Mulle meeldib, kui sa oled rõõmus, ma armastan sind, sa oled mulle nii kallis jne." Ka võib lapsega koos mingeid tegevusi teha, mis talle meeldivad, mängida mingeid mänge, käia jalutamas. Esialgu püüdke luua lihtsalt koosolemise suhet ja siis minge järjest lähemale. Ehk lõpuks on laps ka nõus kallistustega.
