Miks on nii?Paha ja vastik on olla ja ei oska enam ise midagi välja mõelda,sp panen oma mure siia.Ega ei teagi mida ma teilt ootan,vist midagi aga sain oma mure ära kirjutada ehk hakkab natuke kergem.Mul laps 3-ne ja mina just tahaks lapsega koos olla ja teha igast asju jne....Aga tema ei taha enam mind.Aint issi ja issi.Mina olen muutunud pahaks.Ta ütleb,et olen jama ja kole jne.....Meil peres ka pisikene beebi.Üritan ikka suurema lapsega võimalikult palju koos olla ja temaga mängida ja võimalikult vähe riielda aga ikka,mind ei taheta.Kuigi mees teeb enamuse nn "ebameeldivaid" asju lapsega....paneb magama,peseb,üldse riidleb nagu rohkem.Mees on ka öelnud,et laps lihtslt tüdinenud,et minuga ju päevad läbi koos ja kui mees õhtul kodus,siis ikka tahab poiss rohkem issit.Ja et see tal mingi kasvuvärk ja et miks ma üldse lasen ennast sellest nii väga häirida.Et ka temale karjub poiss tihti,et tahan emmet,mitte sind.Jah ta küll ütleb mehele nii aga aint siis kui mees temaga nn"paha" asja teeb-magamaminekul,pesemisel jne....Mulle aga öeldakse seda peaaegu et iga asja peale.Ei tohi ma õhtul kaissu minna,vahel ei tohi temaga rääkidagi.vahel ei taha minuga mängidagi,ütleb et ei taha snd,tahan issit.Või kui tõuseb ülesse(päevaunest,mida ta enam iga päev ei tee),siis ka vahel ärkab jonniga ja kui ma üritan rahulikult rääkida ja uurida,mis viga,siis hakkab karjuma ja selline vinguv hääl ja tige nägu ees,et ei taha sind!Miks ta nii teeb?Olen tänu sellele juba ise hakanud asjale käega lööma.Kui ei taha mind,siis ei taha.Lasen mehel teha igast asju.Olen üritanud ikka järjkindlalt lapsele selgeks teha,et emme ka tahab sinuga mängida,sulle kaissu jne....Aga enam ei jaksa.Sisimas tahaks pidevalt nutta.Õhtul kui lapsed magavad,tulevad vägisi pisarad silma.Mida ma teen valesti?Miks see mulle nnii hinge läheb?Mis ma pean tegema,et temaga seda mõnusat ja head suhet tagasi saada,mis ennm oli.Ennem oli ikka emme ka tähtis ja emme pidi ikka ka igal pool olema.Nüüd tahab pidevalt ka vanaema juures olla.Ma olen iga päev selle pärast pinges ja närvilisem.Varem oli mees Soomes tööl ja me olime lapsega pievalt kahekesi(siis teist last veel ei olnud),siis pold probleemi.Ta oli ideaalne laps ja ma kordagi ei mõelnud,et olen talle halb ema või et ta äkki nüüd järgmisel hetkel jälle ütleb mulle midagi halvasti.Me saime väga hästi hakkama.
Kas tõesti teise lapse sünd,on selle kõige põhjustaja?Laps ise beebiga lepib hästi.Tundub vahel,et talle isegi beebi meeldib rohkem,kui emme.Olen juba ise ka hakanud "tänu" sellele uskuma,et olen jama ja et ei ole nii põnev,hea,tore kui issi.ja see makorda teeb mu kurvaks ja nii siis on pidevalt mul kehva tuju.See on nõiaring.Laps ka kindlasti tunnetab seda ja siis arvabki,et võib nii käituda.Olen kuulnud,et paljudel just vastupidi,et kui beebi sünnib,siis vanem laps just klammerdub ema külge.Ja väga paljudel on nii olnud.Miks meil siis vastupidi?
Nüüd tuli küll üks pikk ja keeruline lugu.Ei oskagi tegelt kirja panna oma tundeid hetkel.Igathes tunnen,et pole emaks loodud ja et polnud vist teise lapse sünniks veel valmis.No ei oska mina ühildada beebi ja 3 aastase tegevusi,et saaksin mõlemaga korraga tegeleda.Tunnen,et mu lastel ei ole mind vaja.Miks neil on vaja pidevalt kurba ja väsinud emmet?Issi ju hoopis rõõmsam ja saab lastega suurepäraselt hakkama.
Ei ole sõnu,et kirjeldada,kui haiget teeb see,et laps minuga nii käitub.Tahaks et see lõpeks.....tahaks jälle rõõmu tunda oma lastest ja päevast,et ei peaks ootama nii väga õhtut j lihtslt"elama" päeva üle kuidagi.Et saaks jälle rõõmu tunda päevast ja nutida iga hetke oma lastega.
On loomulik, et lapse tõrjuv hoiak teeb haiget. Eriti siis, kui olete ise väsinud ja on suur igatsus südamerahu ja rõõmu järele.
Nagu ma Teie kirjast aru saan, tunnete ennast halva emana ja mittevajalikuna. Ja laps eelistab muudkui isa seltskonda. Teie kirja põhjal tundub mulle ka, et laps on tegelikult jõudnud sellisesse vanusesse, kus issid tähtsaks muutuvad ja Teie pere on selles mõttes õnnelik pere, et issi on olemas ja tegeleb lapsega. Sageli pole isadel üldse aega või oskust lapsega toredaid või "pahasid" asju teha, kuigi lapsed seda väga vajavad. See aga ei tähenda, et Teie väärtus emana langeks. Olete ikka ja alati oluline. See ei muutu kunagi. Hetkel see ehk lapse sõnades alati ei väljendu, kuid tuleb arvestada veel ühe ealise iseärasusega - eitamise perioodiga. See on aeg, kui laps ütleb pea iga asja peale "ei", sest tahab enda ego tunnetada. Teie mees ütleb, et poiss saadab ka teda minema ja tahab emmet. Vahel võib juhtuda, et väsimuse ja paha enesetunde tõttu me ei kuule seda, mida öeldakse teistele. Hinge läheb ikka see, mida öeldakse meile.
Kui laps ütleb, "emme paha", "mine ära" jne, siis ta ei mõtle seda nii. Tegu on enda pahameele väljendamisega. Näiteks, kui Te ei osta lapsele poest seda, mida ta tahab, siis ta võib olla kuri ja öelda, et ei armasta enam emmet. Laps ei oska frustreerituse ja pahameelega muul moel toime tulla. Lapsele saab vanem abiks olla sellega, et kuulab last. Peegeldab tagasi tema tundeid. Näiteks "Sa oled pettunud, et ma sulle seda ei osta", "Sa oled väga pahane" jne. Nii kummaline kui see ka pole, peegeldused võivad lapse peagi maha rahustada ja laps õpib oma tunnetega paremini toime tulema.
Teie peres on väike beebi, kes vajab just Teie hoolt. Ilma Teieta ei saaks ta hakkama Küll aga vajate enda jaoks aega. Muidu kaob jaks teiste eest hoolitseda ja suurenevad süütunded. Keegi ei ole lõputult jaksav. Kui vähegi võimalik, siis võiksite ära kasutada isa toimekust ja olemasolu ning võtta endale aega väikseks puhkuseks. Iga ema vajab ja peab seda endale lubama Tehke midagi, mis on Teile meeldiv (Näiteks igapäevased jalutuskäigud, trenn, vann, tervisepäev spa-s jms, mis rutiinist välja viiks). Kui Teie jaks hakkab tagasi tulema ja meel läheb rõõmsamaks, siis tunneb sellest rõõmu kogu pere
. See ei muutu kunagi. Hetkel see ehk lapse sõnades alati ei väljendu, kuid tuleb arvestada veel ühe ealise iseärasusega - eitamise perioodiga. See on aeg, kui laps ütleb pea iga asja peale "ei", sest tahab enda ego tunnetada. Teie mees ütleb, et poiss saadab ka teda minema ja tahab emmet. Vahel võib juhtuda, et väsimuse ja paha enesetunde tõttu me ei kuule seda, mida öeldakse teistele. Hinge läheb ikka see, mida öeldakse meile.