Minu laps on 2,1 aastane. Ta on mul ikka veel tissilaps. Ega ma ei julgegi seda kõvasti välja öelda, sest siis vaadatakse meid kui imelikke. Lugesin kusagilt, et laps annab ise märku, kui on valmis lõpetama ja et tissilapsed on tulevikus intelligentsemad jne. Aga milline on tegelikult õige meditsiiniline vaatenurk, et millal siis ikka tissitamine lõpetada, ka siis kui laps ise selleks valmis pole?
Üritasin tissitamist ka lõpetada. Kuid nagu enamus, kes alustasid lõunase tissikorra ärajätmisega, meie hakkama ei saanud. Pigem oli õhtul kergem lapsel ise uinuda. Lõuna ajal ta küll tissita magama ei jäänud. Huvitav, kuidas teistel see õnnestub? Kui teid see teema juba ära pole tüüdanud, siis palun jagage oma arvamusi ja kogemusi.
Meditsiinilisi põhjendusi on ka mitmeid. Selles, et esimesed 6 elukuud laps rinnapiima väga vajab, on üksmeelel enamus arste. Edasi on need, kes arvavad, et 9-10k lõpetamine on kõige lihtsam. Järgmised on veendunud, et esimesel eluaastal peaks kindlasti saama ja siis vaikselt lõpetama. Ülejäänud pooldavad imetamist võimalikult kaua.
See selline laias laastus liigitamine.
Minu meelest on tissitamise näol tegu väga loomuliku tegevusega. Kuni aastani pean rinnapiima ülioluliseks. Edaspidi on see lapse ja ema sügavalt isiklik asi. Lapse enda märguande peale ma väga lootma ei jääks, pigem kasutaks sobivate asjaolude kokkulangemisel olukorda ära.
Esimest poega tissitasin 1a5k. Oleks ehk kauemgi, kuid suurt kasvu laps võttis kõik ka minule olulised ained omale. Olin väsinud, energiat nappis jne. Ise poleks ehk raatsinudki, kuid abikaasa arvas, et no nüüd võiksime proovida (abikaasa sekkumine on mõistetav sel põhjusel, millal tema on valmis lapsega rohkem tegelema - magamapanekud, lohutamised jne). Ajastasime selle ühe minu 4-päevase tööotsakese peale - kui kodust ära olin päeval ja last hoidis mu õde. Tissitamised olid meil kahandatud 2 korra peale - enne ööund ja hommikul 6-7 ajal unepikenduseks. Tabasime vist õige hetke, võõrutamine õnnestus kahe päevaga - issi ja kuiva luti suure abiga.
Soovitaksin ka proovida võimalust, kus lapse magamaminekul tegeleb temaga keegi teine. Kiigutab, laulab, räägib jms.
Samuti on mõnel mõjunud see, kui "tissid jäävad haigeks", plaastrid peale.
2a lapsega annab juba kokkuleppeid teha ja rääkida.
Loodan, et leiate lapse jaoks kõige turvalisema viisi võõrutamiseks. Kindel on see, et kui olete otsustanud lõpetada, siis olla järjekindel - kõhklemine ajab lapse segadusse ja võib põhjustada hoopis suuremat klammerdumist.
