Tere,
Minul mure selles, et kolmveerand aastat on meil iga õhtu üks riid teise järel ja sellel ei tundu tulevat lõppu.
Riidude aluseks on õppimata koolitükid, mustad nõud mööda korterit, vedelema jäetud riided, põrandale visatud välisriided, prügi prügikorvi panemata jätmine(jääb sinna kuhu parasjagu kukub), juuste kammimine, morsi mahla ja muu seesuguse põrandale kallmine ja nii võiks seda nimekirja lõputult jätkata.
Vahest on tunne, et ta kohe kiusab ja teeb seda meelega.
Kasvatan tütart üksinda ja tunnen, et nüüd on jaks otsas, sest kõigele sellel lisandub ka valetamine nüüd - pole teinud, pole näinud, pole kuulnud ja nii edasi.
Alt naabid kaebavad tema peale, tema õigustus on aga hoopis see,et naabrimees on vana ja loll.
Kust selline arusaam tuleb ma ei kujuta ette, mina nii ole iialgi rääkinud. Pigem olen alati seletanud miks tuleb vanemaid inimesi austada ja neid aidata.
Olen kasutanud head, halba, kurja, paluvat ja isegi vitsa meetodit. Lahendust pole leierdan ja leierda kuid aru ta ei saa.
Riidude ajal ütleb, et vihkab mind, sest teised emad ei nõua selliseid asju, et temal on minuga vastik ja läheb isa juurde seal saab teha mis tahab (see on ainult tema arusaam, sest ei saa ka seal teha mida tahab), et ei viitsi ja ei peagi mitte midadi tegema, sest on laps ja lapsi ei saa sundida.
Olen arusaanud, et see leierdamine ja õhtul töölt koju tulles 1,5 - 2,5 tundi koristada tema järgi on hakkanud mind väsitama ja olen jõudnud punkti kus näen ainult negatiivset - mitte midagi head...
Lapse isaga on ka räägitud sel teemal - siis vastuseks on sealt poolt ainult see, et tahstid endale said ja nüüd tegel oma probleemidega mis minu juurde halama tuled...
Oleme käinud tüdrukuga ka psühholoogi juures, siis on pool aastat rahu ja hakkab otsast peale, sest sõbranna ei pea oma tuba koristama ja miks tema peab ja sealt läheb kõik jälle lumepallina lahti...
Kõik see, mida kirjeldate on arusaadavalt närvesööv ja kurnav ja võib oletada, et ka tütrele. Väidate, et näetegi juba kõike negatiivses valguses ja midagi head justkui polegi. See hea ja tore on äärmiselt oluline kiiresti üles leida, muidu olete varsti mõlemad üksteisele kui vaenlased sõjatandril. Niisiis, millal on olnud hästi ja kuidas see on õnnestunud. Meenutage midagigi, millega olete ise rahul oma elus (hoolitsege oma vajaduste ja positiivsete tunnete eest) ning millal olete rõõmustanud tütre üle. Väga tähtis on seda temaga jagada ja isegi siis kui samal ajal on asju, millega te rahul ei ole. Võtke koos midagi mõnusat ette, mis pakuks mõlemale meeldivaid elamusi ja seeläbi saaksite suhelda teisiti kui igapäevaselt olmeteemadel tülitsedes. Kui käisite psühholoogi juures ja kogesite peale seda rahu, siis mida sellest saaks jätkuvalt kasutada, kuidas saavutasite selle toreda olemise. Seda enam, et tervelt pooleks aastaks! Kui vaja, minge uuesti.
Kirjast jääb mulje, et tütar tunneb end halvasti, võrdleb ennast ja suhteid Teiega sellega, kuidas teistel on. Vaevalt seda saaks seletada vaid toa koristamise ja muu taolisega.
Kindalasti aitaks suhteid parandada ka aktiivne kuulamine ja mina-keel, mis loovad vastastikku mõistva ja usaldussuhte. Kui tütar protestib ja kurdab, et teistel on teisiti või siis kui teeb Teile etteheiteid, siis järelikult on tal mure ning ta vajab oma probleemi lahendamiseks Teie mõistmist. Kuulamise juures on oluline ka tunnete peegeldamine, nt sind ärritab see kui palun sul koristada; sa oled minu peale pahane ning sulle näib, et teiste emad on paremad; vahel oled sa kurb ja sulle näib, et ma sind ei mõista, sulle meeldib isa juures olla jne. vastavalt sellele, kuidas Te temast aru saate. Kui tütar tunnetab teie soovi teda mõista, siis kindlasti avab ta end veel ning Te saate paremini aru, mis tema enesetunnet on kahjustanud. On oluline, et Te suudaksite vältida vastuvaidlemist, tema süüdistamist ja kriitikat (nt nagu - sul pole õigust nii mõelda ja tunda; ise oled ju laisk ja lohakas jne. ).
Muutus teie suhetes võiks tulla siis, kui saavutaksite temaga kontakti ja emotsionaalse läheduse, see tähendab ka suutlikkust aktsepteerida tema negatiivseid tundeid ning tema arusaamu, ka neid, millega te ise ehk ei nõustu. Kuulamine ei tähenda, et peaksite loobuma oma arusaamadest ja vajadustest.
Kodutöödes looge koos selgus reeglites (kokkulepped, mis sobiks mõlemale), kes mida, mis ajaks ja kuidas peab tegema.
Kindlasti on rakse kuulata teda, kui ta oma negatiivseid emotsioone Teil suunas välja elab (nt väidab, et vihkab). Seejuures on täiesti kohane, et väljendate siiralt, kuidas Teie end siis tunnete ja seda siis mina-keeles (nt. ma olen väga pettunud ja õnnetu kui nii ütled).
See, mis Teile on tähtis, mida väärtustate, mida ootate ja vajate jagage temaga ning väljendage seda mina-keeles (mul on hea meel, kui tuba on korras, ma olen tüdinenud sellest, et pidevalt tülitseme ja mind ärritab see, kuidas meie kodu välja näeb; ma tahan sinust paremini aru saada jne. ).
Kannatust ja edu Teile ning kindlasti positiivseid elamusi!
