Olen mures oma poja pärast. Umbes aasta tagasi juhtusin poest tulles märkama, et ta peidab käsi oma fliisi all. Küsisin käsi näha ja pärast mõningast keerutamist tulid välja käed koos väikse pallikesega. Poiss ise oli ehmunud olemisega. Tegime siis kindlaks, et pall oli poest võetud. Seletasin, et selle viime nüüd tagasi ja nii ei tohi teha. Kuna olime reisil koos teistega, siis lubasin, et ei räägi sellest kellelegi, kui palli tagasi paneb ja lubab, et enam nii ei tee.
Umbes kuu tagasi sigines poisile uus väike mänguasi. Küsisin, kust ta selle sai ja ta väitis, et lume seest leidis, kui poest tulime. Küsisin, et ega sa seda poest ei võtnud? Ei võtnud, kostis tema. Peale seda rääkisime veel paar korda varastamisest, mis sellest võib tulla jne. Poiss on kõige mu jutuga nõus. Ja täna nägin ta toas jälle uut asja- noolemängu noolt. Nüüd ütles, et poest "leidis". Hakkasin jälle oma jutuga otsast peale, et poest ei tohi asju võtta jne.
Aga mida teha? Tundub, et tal on see tunne käes, et ta võib karistuseta asju tasku panna.
Ei saa ju välistada, et laps räägib tõtt ja tegu ongi olnud selliste nn õnnelike leidudega. Samas tundub see teie kirja põhjal siiski ebatõenäoline. Olukorda ei maksa kindlasti mitte üledramatiseerida ei leidu vist ka ühtegi täiskasvanut, kes poleks oma elu jooksul omastanud endale mittekuuluvat asja (olgu see kasvõi õun naabri aiast). Kindlasti väärib lapse käitumine tähelepanu ja selgitusi. Kirjutate, et olete talle korduvalt seletanud lapsele sellise käitumise sobimatust. Paluge lapsel enda poolt räägitu ka ümbersõnastada oma sõnadega nii saate kontrollida, kuidas laps on teie jutust aru saanud. See on vanus, kus peab selgeks saama mis on oma ja võõras ning millised on võõra asja omastamise tagajärjed. Lastel on selles vanuses tihti ettekujutus, et asjad poes on ilma omanikuta ja kui tal õnnestub need omastada, siis ei kannata keegi mingit kahju. Oluline on rääkida tagajärgedest et keegi maksab alati võetud asja eest, on see ema või müüja. Arutada, et kui sa soovid palli vms asja, mida sa peaksid siis tegema jne. Õpetlik ja meeldejääv tagajärgede õpetuse osas võib olla ka see kui poest võetud asja tagastab laps ise (vanem on küll kaasas, kuid laps tunnistab oma teo üles ja tagastab eseme). See aitab tagajärgi vahetult tunnetada. Asjade leidmise puhul võiks talitada samamoodi eseme viimine nt poe valvelauda või müüja kätte. Sellistel läbitehtud ja tunnetatud käitumistel on mõne lapse puhul suurem mõju kui pideval rääkimisel.
Palju edu teile omandisuhete selgitamisel,
Angela Jakobson
