|
Viljar
Külaline
|
|
Postitatud 13.02.2007 kell 21:52
|
Mure järgmine. Nimelt on minust saanud kasuvanem 1,7 aastasele kaksikute tähtkujus sündinud kukeaasta poisile, tegelinskile keda on minumeelest vaevama hakanud armukadedus ja muud säärased jonnituurid. Kuna minujaoks on kõik see uus ning samuti ka lapsele, siis milliseid soovitusi oskaks keegi anda? Millist seisukohta oskate soovitada, kas oleks näiteks targem tahaplaanile jääda ning lasta emmel poisi tuuridega tegeleda, proovida ise koos emme vaatevinkliga karjumist ja kisamist taltsutada või hakata ise aktiivselt tegutsema, sesmõttes, et a`la selgitama, et nii ei tohi ja vahest tegema kurja häält. (Ise-enesest mõistetav, et kes mina siuke üldse olen). Hetkel proovisin tegutseda nii, et kui poiss jonnib, siis mina temaga ei mängi ning tusatsen samuti (emme on ka niimoodi). Kui jätab järele, siis kukun mässama koos temaga meie mängukastis (seal on meil igast vingeid vigureid). Vahest teen kurjahäält ning kohe püüan selgitada ning leida ühist mänguteemat. Saan aru, et mina kui siiski võõras isik ei tohiks kurjustada kuid tunnen, et nii peaks kui hetke pärast koos emmega lapsele koos pai teeme ja temaga ühist keelt leida püüame. Või siiski on targem tahaplaanile jääda ning lasta lapsel minuga harjuda. Kardan, et võin teha midagi valesti ning hinge võib tekkida tunne, et äkki hakkab põnn tõrjuma. Samuti veel seda, et kas see on õige kui tunnen, et justkui oleks laps minu oma? Et mis toimub? Mina jonnipunniga ei taha mängida, õppida, juttuvesta seni veel arusaamatus keeles 
|
|
