Laps 2a ja läks kuu aega tagasi lasteaeda, harjutamine polnud just kergemate killast aga siiski, lõpptulemus on väga hea. Mureks nüüd see, et laps ainult jonnib ei oska enam sellele lõputule ja põhjuseta jonnile lahendust leida.Varem polnud meil probleeme riide panemisega, aga nüüd hommikul riidesse panek on suur katsumus ja lõpuks ei jäägi miskit muud üle kui kisaga laps riidesse ja lasteaeda. Lasteaias koju tulles ei tohi ma teda üldse puudutadagi (poiss tuleb ja läheb lasteaeda issiga), issi peab riided seljast ära võtma, kui emme üritab siis hakkab karjuma. See kolm tundi mis ta nüüd päeva jooksul saab minuga olla on tõsine katsumus nii mulle kui issile, sest tüli tõuseb meil ei millestki, NT laps küsib juua (seda vinguval toonil) lähen panen tassi sisse mahla ja siis vihastab et talle üldse juua pakutakse ja seda ka kõikide teiste asjadega, tahab- ei taha ja lõpuks ei saa ta ka ise aru mida tahab ja jälle karjub nii mis kole. Maha rahustada ei ole ka mingil moel võimalik, ei aita oma toas rahunemine, ei taha sülle tahab ainult karjuda ja oma tahtmist saada (seda kogu aeg nõudval ja jonnival toonil). Olen täitsa nõutu, sest ei tea millest selline käitumine tingitud on, lasteaia kasvatajad räägivad, et on kõige tublim laps üldse rühmas, issiga kodus olles ei ole ka mingit probleemi, ei jonni ei tahtmisi...aga nii kui emme kusagil läheduses viibib nii on hullumaja lahti... äkki oskab keegi mõne hea nõuga aidata, oleksin väga tänulik.
Tere,
Teie lapse lasteaiaga kohanemise protsess pole veel lõppenud. Tema jaoks on toimunud suur muutus, millega harjumine võtab rohkem aega. Situatsioon, mida te kirjeldate tuleb tuttav ette kindlasti paljudele vanematele. Minul endalgi oli oma lapsega samalaadne olukord olin ainus, kes koges poja ülitugevaid negatiivseid emotsioone ja vihapurskeid (lasteaiast kuulsin vaid kiidusõnu).
Muutunud elurütm ja lasteaiapäev on lapsele ülimalt väsitav (nii vaimselt kui füüsiliselt). Teie laps on suurepärase enesekontrolliga, võttes ennast lasteaiapäeval tublisti kokku kõik see nõuab energiat ja pingutust. Päeva jooksul tekkinud frustratsioon ja negatiivsed emotsioonid surutakse alla. Kõik see jääb ootama kõige lähedasemat ja turvalisemat inimest, kellega seda jagada. Nõustun, et see on ülimalt raske olla negatiivsete emotsioonide märklauaks. Lapse praegune käitumine annab kindlat märku sellest, et te olete tema jaoks ülimalt turvaline inimene ainus, kellele ta näitab välja oma teiste eest peidetud tundeid.
2-3 aasta vahemik on ka jonniea periood. Seda lugu lugedes, ei peaks ma lapse käitumist jonni väljenduseks, vaid kohanemiseks. Pakkuge lapsele võimalusi oma negatiivsete emotsioonide väljaelamiseks. Kui ta ei saa seda kodus teha, kus siis veel? Positiivsed ja negatiivsed emotsioonide kogemine on elu üks osa. Püüdke emotsioon verbaliseerida Ma näen, et sa oled tõesti kurb, vihane. Nii saate anda lapsele nn emotsioonide sõnavara, väljendamaks oma tundeid. Pakkuge hoolitsust ja hellust, kui poeg tõukab teid mingi aeg eemale, siis andke talle märku, et olete tema jaoks olemas kui ta soovib. Kõlab küll kummaliselt, kuid püüdke tunda rõõmu sellest, et poeg oma negatiivseid emotsioone usaldab teile väljendada. Vanuse kasvades muutub ka emotsioonide regulatsioon, negatiivsed emotsioonid ei kao küll aga muutub nende väljenduslaad.
Mõistmist, soojust ja rahulikku meelt,
Angela Jakobson
