Tere! Mure selline, et eile tuli 6 aastane õuest tuppa ja on kuidagi väga löödud olemisega. Terve õhtu istus omaette ja mossitas. Minu küsimusele, mis viga on? Nohistas, et ah ei midagi. Täna ta on küll natuke reipam aga siiski mitte nii rõõmus nagu tavaliselt. Olen mitu korda proovinud temaga rääkida, et kas midagi juhtus... aga ta ei räägi mulle. Olen mures, et järsku juhtus midagi tõsist ja ta ei julge mulle rääkida. SAmas ma ei taha ka peale käia ja teda veel rohkem lukku lükata. Tahaksin, et laps tajuks seda, et ta võib mulle kõigest rääkima tulla...
Kui lapsel on mingi saladuslik mure, siis on täiesti loomulik, et me tahaks sellest kõike teada saada. Lapsevanemana me ju arvame, et saaksime kindlasti last tema mures aidata.
Siin kirjutanud Sille soovitused on väga head ja tõesti juhtub tihti, et kui vanem liialt last küsimustega piinab, võib laps veelgi rohkem "lukku minna".
Targem oleks siiski lihtsalt märku anda, et olete lapse jaoks alati olemas ja valmis teda kuulama. Küsimustega pommitamine ei pruugi vanemat sihile viia.
Kuna siin tegu alles 6-aastase lapsega, siis võib sobida lapsele, kui ema veel natuke julgustab või tekitab mõnusa vestlussituatsiooni ja õhkkonna (näiteks koos jalutama minnes või mingit pildiraamatut vaadates jne.) Mõnusas õhkkonnas tekib ka suurem usaldus ja kui lapsel on midagi hingel, mida tahaks jagada, siis tavaliselt ta seda ka teeb.
