Sai nüüd naljakas pealkiri aga lihtsalt tunnen, et enam ei saa teisiti ühtki asja tehtud kui peab koguaeg meelde tuletama...Näiteks seda, et ta siiski vahetab riideid...ikka veel....See on kodus, lasteaias ja igal pool mujal...Ta teeb kõike nii, et vahepeal jääb nagu millestki mõtlema ja unustab täiesti ära, et pidi ju riidesse panema. Mul on küll kannatust ja ma varun aega aga ega ta muidu edasi riietukski kui ma meelde ei tuletaks... Ei tea, kas see on mingi iseloomu eripära või see läheb üle? Ma mõtlen, et kui järgmisel aastal kooli läheb ja õppimise asemel aknast välja vaatab unistades, siis ei jõua ka õppimises kuigi kaugele kui õpetaja koguaeg meelde tuletama peab, kus ta parasjagu on... Ega ma arvagi, et see probleem oleks aga lihtsalt hämmastab teinekord. Sest muidu on poiss (6a) väga energiline ja tormakas kui mängib vms. Samas vaatab ka pikalt raamatuid ja see on hea
KAs ma käitun ikka õieti kui pidevalt meelde tuletan ta toimingut, mille juures ta parasjagu on? Või peaks veel rohkem aega varuma ja laskmagi tal unistades riidesse panna või süüa..? Söögiga on tihtilugu see, et see kipub enne täiesti ära jahtuma kui otsa saab, sest tal nagu ununeb, et ta laua taga on ja sööb...Selline kummaline lugu siis....ehk keegi teab midagi asjalikku öelda, kuidas kiirendada toiminguid korrutamata
Vahel on tõesti nii, et kiirel kasvuperioodil muutub laps hajameelsemaks ja käitub nagu väike professor)
Kuid mõnel lapsel on ka loomus selline, et oma mõtted on huvitavamad või siis köidavad teda ümbruses sellised asjad (putukad, pilved jm), millest ehk eakaaslased niisama mööda ruttavad. Vanema kannatlikkus on igati abiks. Pahandamise ja karistamisega saab asja ainult hullemaks muuta, sest lisaks hajameelsusele hakkab laps ennast ka saamatuna tundma.
Kuid lõputult oodata, kuidas laps oma tegevusi ehk kunagi lõpetab, ka ei ole mõtet. Ta peab õppima oma tegevust planeerima ja vanem on see, kes õpetab. Seega tuleb lapsele ikka märku anda, et ta tegutseks. Hea oleks, kui meeldetuletused oleksid mängulises vormis. Näiteks võib lapsega kokku leppida, kuidas vanem talle märku annab, et nüüd võiks ta oma tegevust lõpetama hakata (koputus, mõni hüüatus, sõrmenips jm). Nii saab lapsele märku anda, et tuleb tegutseda. Samas ei ütle vanem talle otse mida ta tegema peab, vaid laps peab ise taipama, et miski tegevus on pooleli. Sedasi hakkab ta tasapisi vastutust võtma ja vanem ei ole see, kes kõik ette ütleb.
Kuna kooli minekuni on veel aega, siis ei tasu pikalt ette muretseda. On asju, millest lapsed välja kasvavad. Kui kooli minnes on laps aga ikka hajameelne ja aeglane, siis kindlasti võiks sellest õpetajat informeerida. Tema saab siis klassis juba algusest peale lapsele veidi rohkem tähelepanu osutada ja teda tegevustele suunata.
Ei tea, kas see on mingi iseloomu eripära või see läheb üle? Ma mõtlen, et kui järgmisel aastal kooli läheb ja õppimise asemel aknast välja vaatab unistades, siis ei jõua ka õppimises kuigi kaugele kui õpetaja koguaeg meelde tuletama peab, kus ta parasjagu on...
Ega ma arvagi, et see probleem oleks aga lihtsalt hämmastab teinekord. Sest muidu on poiss (6a) väga energiline ja tormakas kui mängib vms. Samas vaatab ka pikalt raamatuid ja see on hea 