Meil on homme ees perearsti juurde minek ja laps (4a) teatas mulle eile õhtul, et tema mitte mingil juhul ei lähe arsti juurde. Eelmine kord on tal valusasti meeles, kuna talle tehti süsti. Seekord on vaja teha ka. Poja on mul kange iseloomuga ja ma juba kujutan elavalt ette homset võitlust, et see arsti juurde saaks. See kui ma ütlen, et süst pole valus ja saab ruttu tehtud, ei kõiguta tema seisukoha üldse. Mida sellises olukorras teha?
siin tõstatatud teema on olnud probleemiks paljudele lastevanematele. Ja kõige suurem probleem lastele endile, sest nende jaoks on see ju väga suur mure.
Olen Kitti´ga täiesti nõus, et tihti on põhjuseks, miks laps hakkab kartma, täiskasvanute kiirustamine ja asjade lapsele mitte lõpuni lahti rääkimine. Kui vanemate jutt süstimisest (.. et ei ole valus) ja see, mida laps tegelikult tunneb süstimise käigus (valu, ehmatus), ei lähe kokku, siis edaspidi ei pruugi laps teid enam usaldada.
Püüdke olla lapsega ausad ja rahulikult kõik ära seletada. Alustama peaks lapsele sobivast seletusest, miks üldse seda süsti vaja on. Edasi võiks natuke kirjeldada, mis see süsti tegemine endast kujutab (juhul, kui lapsel veel kogemus puudub) ja samuti võiks rääkida oma kogemusest, mida ema või isa ise on tundnud süsti saamise käigus. Kuulama peaks kindlasti ka kõiki lapsel tekkivaid küsimusi. Lapse küsimustele püüdke vastata kohe, et lapsel ei tekiks juba ette mingit vale kujutust. Nii olete andnud endast parima, et laps teaks, mis teda ees ootab.
Samuti on võimalik arstiga eelnevalt kokku leppida ja arutada, et kuidas teha seda protseduuri lapsele natukenegi vastuvõetavamaks. Kui sellest murest lastearstile rääkida, on arvatavasti iga lastearst nõus teiega koos midagigi välja mõtlema.
Edu soovides!
