Tütar saab kohe 4-seks ning varasemast väga mõistlikust lapsest on saanud agar vaidleja. Nt kui palun midagi teha mis ei meeldi, siis leitakse sada põhjendust miks mitte nii teha. Ja kui lõpuni enda juurde kindlaks jääda ning nõuda tegevuse sooritamist, saab kuulda:"paha emme; loll; vms" Olen rahulikult seletanud, et 'loll' ei öelda, see teeb emme kurvaks. Mõnikord mõikab, teinekord mitte, kuid enamasti ununeb jutt ca päevaga ja siis saab jälle samasid vastuseid kuulda.
Olete püüdnud igati heaga ja oskuslikult reageerida, kuid olete mures, et alati ei saavuta soovitud tulemust ning väike neiu jätkab teid solvavate sõnadega. Ega see meeldiv küll ei ole, kui ise püüate kenasti rääkida ja kuulete ikka lapse tõrksust ja enda pahaks emmeks nimetamist.
Võimalik, et laps pole saanud väljendada, mis teda tegelikult häirib, millised on tema vajadused ja mis põhjustab rahulolematuse, mida ta väljendab teile sobimatul viisil. Veel enne kui ta kogeb, et tema mõistetakse, saab ta teada, mida ta ei tohi ja mida valesti teeb. Tema vaatenurgast probleemi mõistmine ei pruugi aga tähendada, et ta kõike saab ja et talle kõik lubatud on, mis pähe tuleb.
4.a. lapses areneb kiiresti teadmine iseendast, mina-teadvus. Ta vajab pidevat tagasisidet vanematelt, et tunda end hästi ja turvaliselt. Selleks, et kujundada endast pilti on tal oluline saada infot selle kohta, kuidas teised teda näevad, temasse suhtuvad. Selle kõige juurde käib pidev katsetamine ja piiride kompamine. Tore on ju kogeda, mida teine teeb ja mida ma suudan.
Teadmata, mis olukorras ja millest tulenevalt teie tütre pahameel väljendub, võib üldistatult oletada, et kasuks tuleb aktiivse kuulamise kaudu julgustada lapsel rohkem väljendada, mis tingib tema pahameele ja rahulolematuse. Keskenduda tuleks mitte niivõrd tema sõnadele, vaid sõnumile, mida ta tahab väljendada. Kui ta keeldub ja vaidleb, siis peegeldage seda, nt sulle ei meeldi, et on vaja .., oled minu peale pahane, et ma jne.
Mina-sõnumite kaudu väljendada oma häiritust emana on tulemuslikum, kui lapse probleemi on mõistetud ja veel parem kui olete mõlemad rahumeelses ja hea tujus (nt. kui ma kuulen, et sa ütled paha emme, siis olen väga kurb ja õnnetu, ma väga tahaksin, et meil mõlemal oleks tore olla ja poleks pahandusi, "ma olen tüdinenud, kui pean iga päev .... jne.) olenevalt olukorrast.
Kindlasti on oluline ennast jälgida ja vältida sellist sõnakasutust nagu näiteks paha laps või rumal/loll, tita, lohakas jm halvustavad hinnangud ja sildid.
Usun, et te mõistate, et laps tegelikult ei pea teid lolliks ja vaevalt et end ka tegelikult pahaks emmeks peate, kuid selge on see, et laps väljendab nii oma pahameelt ja ikka siis kui ta tunneb end halvasti. Usun siiralt, et kõik lapsed tahavad olla head, olla rõõmsad koos vanematega ning tunda end tähtsatena.
Seega saaksite talle pakkuda võimalusi väljendada oma rahulolematust ja protesti viisil, mis ei oleks teile solvav ja pakuks selle asemel võimalusi teineteise mõistmiseks.
Jätkuvat kannatust ja toredaid suhteid.
