Igasugune löömine ei sobi minu arvates mitte kuidagi ja ükski turvalises ja sõbralikus peres kasvav laps ei löögi ju. Nii oli mul hea mõelda täpselt nii kaua, kui mu oma laps kätega vehkima hakkas.
Nimelt on nii, et kuskil aastaselt, kui keegi temalt mänguasja ära tuli võtma, ta lihtsalt andiski. Siis mingil hetkel hakkas nutma. Nüüd kui ta on 2 aastane, ütleb kõva hääelga, et ära võta ja kui see siis ikka kisub (tavaliselt temast nooremad) siis äigab teisele lapsele käega.
Kusjuures, kui keegi teda lööma tuleb, siis hakkab ise kohe kõva häälega nutma.
Kas see on mingi ealine iseärasus ja läheb üle, kui temaga rääkida, et nii ei tehta ja muu mina-sõnumite jutt sinna juurde. Või kuidas peaks käituma.
Kust maalt ja kuhu maani peaks laskma lastel ise asju lahendada? Kui teine tuleb asja kiskuma, siis kui kaua on see laste probleem? Ja siis kui keegi lööb, siis muutub minu omaks?
Toetan igati arusaama, et löömine ja jõuga asjade klaarimine pole lahendus ja seda mistahes vanuses. Hea meel on lugeda, et proovite vaadelda kõigepealt olukorda sellest vaatnurgast, kelle probleem see on ning sellest tulenevalt, kuidas reageerida. Seega teie jaoks on küsimus selles, kelle probleem on lastevaheline tüli ja löömine ning mil määral on tegemist ealiste iseärasustega.
Kui sõnavara veel väike, siis üritab laps muul viisil oma rahulolematust näidata või end kaitsta. Samuti ka suuremad, sageli ka täiskasvanud - kui eneseväljendusoskusest jääb vajaka, lähevad käiku teised võtted, sageli agressiivsed ning ühele probleemile võib järgneda teine.
Niisiis, ka väikelapsed üritavad oma probleeme lahendada ja hea on kui nad seeläbi õpivad ise hakkama saama. Millised võtted nad aga omandavad sõltub suuresti sellest, milline käitumine annab soovitud tulemuse. Nii võib juhtuda küll, et kui tahan, siis lähen ja võtan ja saangi, kasvõi jõuga, ja kui üks kord toimis, siis proovin nii ka edaspidi. Küllap toimivad jõuvõtted edukalt peamiselt nooremate ja nõrgamatega. Kahjuks jääb sageli seejuures märkamata, et teine laps on õnnetu ja edasine oleneb juba sellest, kuidas tema oma pahameelt väljendab, kas nutuga, vastulöögiga, ema juurde jooksmisega, teistelt asjade äravõtmisega vms. Tähelepanelik lapsevanem märkab ja muretseb ka sellepärast, kuidas laps teistega koos mängib, millised on nende omavahelised suhted, kuidas ta reageerib, kui teine laps on õnnetu või saab haiget. Seega parim on see, kui oma probleeme lahendatakse nii, et keegi ei ole kannataja.
Tulen aga tagasi püstitatud küsimuse juurde sellest, kelle oma on probleem ja mida sellega teha. Sõltumata vanusest on ikka nii, et kui laps on häiritud, siis on tal probleem. Seega kui ta nutab või on ilmselgelt vihane ning seetõttu agressiivne või tuleb ja kurdab (kaebab?!) midagi, siis vajab ta mõistmist ning lapsevanemana saate teda aidata aktiivse kuulamise kaudu, väljendades, et olete aru saanud tema negatiivsetest tunnetest ning luua selgust lapse vajadustest (nt oled pettunud, et ei saa just selle autoga mängida, oled pahane, et sinult mänguasi käest ära võeti, "sul on raske oodata, millal sina saad mängida" jne.).
Kui lapse (või kellegi teise) käitumine häirib teid ja peate seda vastuvõetamatuks, siis on teil probleem ja kohane on oma häiritust väljendada mina-keeles (e. mõju minule) nt ma olen mures kui näen, et te tülitsete, ma olen väga kurb, kui nägin, et lõid teist last ja ta haiget sai. Öeldes, et nii et tohi, head lapsed nii ei tee vms., ei anna soovitud tulemust, kuna mõjub kriitikana, hukkamõistvalt, süüdistavalt ning ei lahenda lapse jaoks probleemi.
Väga hästi toimivad ka positiivsed mina-sõnumid, nt mul on hea meel, et andsid teisele lapsele oma karuga mängida, mind rõõmustab väga, et sõbralikult koos mängite jne.
Ühes samas olukorras võib olla probleem nii teil kui lapsel (või mitmel lapsel korraga), kuid häiritus on erineval moel, st vajadused on erinevad (nt laps tahab mängida, teie tahate kindlustunnet, et keegi viga ei saaks).
Seega samas olukorras on hea osata paindlikult reageerida mitme erineva oskusega. Kuulata last ja väljendada oma arvamust mina-keeles ning soosida lastel ise jõuda sobiva lahenduseni (teeme mängimise järjekorra, mängime koos sama asjaga vms.). Oluline on eelnevalt kuulata ära ka teised asjaosalised.
Mida aga arvata kasvatajast, kelle seisukoht on löö vastu ja ära kaeba, siis arvan, et see võib olla mugav kasvatajale, kuid siiski vaid esialgu ja pigem näiliselt. Kui selline taktika oleks valdav ja leviks kõigile, siis varsti toimuks parimal juhul rühmas üks pidev rüselemine, halvimal juhul sagedane kaklemine ja lasteaed meenutaks pigem lahinguvälja, kus on vältimatult ka haavatuid ja seda nii füüsilises kui psühholoogilises mõttes. Meie tahame aga, et lapsed oleks rõõmsad ja tasakaalukad ja õpiksid erinevates olukordades hästi toime tulema. Selle juurde kuulub kindlasti ka oskus teistega suhted luua, koos tegutseda, olla empaatiline ja hooliv.
Jäägu kõlama ikka mõte, et ka väga väikeste lastega rääkimine on tähtis ning nende julgustamine end väljendama, seejuures kasutades eakohast lihtsat väljendusviisi. Kui sõnavara lapsel veel väike, seda suurem kaal on hääletoonil, näoilmel, kehakeelel, vahel aitab kaasa selgitav liigutus.
Jätkuvat hoolivust ja rahumeelseid lahendusi teile.
