Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Kui laps luiskab ja valetab...

Bianka
Külaline
Postitatud 11.01.2007 kell 20:21
Mida siis teha? Ei oska enam seisukohta võtta. Räägin küll, et valetamine on halb, et parem on alati ausalt ära rääkida, vale tuleb alati välja jne.
Näiteks - laps (6 a poiss) segas lasteaias tundi. Kasvataja saatis ta teistest eemale, istuma. Laps sai pahaseks ja lõhkus ühe karbi kaane. Kasvataja nägi ja ütles lapsele, et ta peab emale rääkima ja ema peab selle korda tegema. Katkine kaas pandi kappi. Kui mina õhtul järele läksin, ütles laps mu küsimise peale, et miks see kapis on, et keegi vist pani ja et selle võib ära visata. Viskaski siis lasteaia esikusse prügikasti. Kuna ma ei teadnud. mis juhtus, kätsin selle nii...Järgmisel päeval oli kasvataja kappi vaadanud ja küsis lapselt, et kas too ütles emale, mis juhtus? Laps ütles, et jah, ema teab ja teeb korda...Hiljem aga avastas kasvataja selle prügikastist ja siis rääkiski mulle....Ma võtsin selle koju ja rääkisin lapsega. Ta ütleb, et jah, saab aru...aga neid valesid on veel olnud..Kuidas käituda?
Pille Murrik
Pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 14.01.2007 kell 09:35
Kuigi valetamine ja varjamine ei ole lapsevanema jaoks aktsepteeritavad käitumisviisid, on need kõigepealt märgid sellest, et laps kardab tõtt rääkida. Seepärast ei anna tulemust lihtsalt rääkimine, et valetada ei tohi, vaid tuleb üle vaadata oma reageeringud. Mida emana või isa teeme sellist, mille ees lapsel hirm on? Valetama ja varjama võib last panna hirm karistuse või pahandada saamise ees, aga ka häbi, tahtmatus vanemat kurvastada vms.
Ka vanemate soov, et kõik oleks hästi, sina-keele kasutamine ("Kuidas sa siis niimoodi...", "Miks sa nii tegid" ) provotseerib valetamist. Lapsed ei käitu meelega halvasti. Nad teevad midagi, millel võib olla soovimatu mõju. Kui nad tulevad sellest rääkima, on tähtis, et vanem kuulaks lapse ära ja peegeldaks tema tundeid, mitte ei hakkaks etteheiteid tegema ega nõudma, et laps ennast süüdi tunneks. Vale on öelda: "Saad sa aru, mis sa valesti tegid," pigem tuleb kasuks: "Sul on endal ka kahju, et nii juhtus."
Antud juhul, kui laps jättis rääkimata ja kuulsite juhtunust kasvatajalt, oleks algus muidugi Teie poolt, kuid ikka suhtlemistõkkeid vältides (vt. Th. Gordon "Tark lapsevanem") ning lapse käitumist kirjeldades ning oma tundeid avades.
"Ma kuulsin kasvatajalt, et selle karbi kaane, mille eile su kapsit leidsin ja sa ära viskasid, olid sina ära lõhkunud. Kasvataja palus sul seda mulle öelda. Sa ei teinud seda. (NB! siin ei ole mõtet küsida, miks! Pigem sõnasta ise see tunne, mida tajud, mille pärast laps ei öelnud.) Paistab, et sa kartsid, et hakkan pahandama." Nüüd kuulake,mida laps ütleb. Kui ta vastab, peegeldage uuesti tema tundeid, kui ei vasta, tajuge ta kehaolekust ja olemise viisist, mis temas toimub (on tal häbi, on ta kurb või ei näi see teda puudutavat) ja peegeldage seda. Nt.: "Sul on endal ka piinlik." Edasi rääkige, mis selline käitumine Teile kaasa toob. "Mul on kahju, et sa ei julgenud mulle rääkida. Mul oli väga häbi, kui kuulsin juhtunust kasvatajalt. Ja ma kuulsin, et sa ütlesidkasvatajale, et mina tean ja teen korda. See ei olnud tõsi, see oli vale. Ja mul oli selle pärast veel rohkem häbi." Siin võiks pausi teha ja kuulata, kas laps vastab midagi ning seda siis jälle peegeldada. Lõpetada võiks sooviga edasiseks: "Ma palun, et edaspidi sa räägiksid ise mulle ausalt, kui sul pahandusi on." Vahel küsivad lapsed ise: "Aga luba, et sa siis pahandama ei hakka." Selline kokkulepe oleks asjakohane. Sest pahandamisest pole selles olukorras kasu. Pahandamine ega karistamine ei aita lapsel mõista, mille pärast tema tegu vanemale vastuvõetamatu on.
Antud juhul võiks sõnastada ka karbikaane lõhkumise taga olnud tunded, nii hakkab laps ennast paremini mõistma. "Ma kuulsin kasvatajalt, et sa segasid tundi ja ta saatis sind teistest eemale. Sa ilmselt solvusid ja pahameelset lõhkusidki karbi kaane." Edasi võiks kuulata ära lapse jutu ja peegeldada tema tundeid ning edasi arutada koos, kuidas edaspidi taolises olukorras käituda.
Valetamine näitab, et lapsel pole piisavalt usaldust vanema suhtes, et tõtt rääkida. Täiskasvanu asi on seda usaldust suhetesse luua.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!