millal õpivad küll lapsed ometi jutust aru saama? Et ustega ei mängita, et tuledega ei mängita, et trepil ei mürata, et vennale ei aeta pöidlaid silma jns.
Mul on kaks poega, 3 a ja 1 a 8k. oleme veel kodused ja tavaliselt on lõunaks saabunud selline tase, et mina vaid röögin ja situatsioonid lahenevad hetkeks siis, kui 3-ne üürgab nutta mingil põhjusel. päev läbi käib väiksema kiusamine, ise naeravad hüsteeriliselt, kuni väiksema jaoks asi enam naljakas pole. ma keelan esimesed 10 korda leebelt ja kannatlikult, siis järgmised kümme kõrgendatud hääletooniga ning siis saab sõnakuulmatu kolmene kas laksu või ma teen talle endale seda, mida ta väiksemale just teinud on. või võtan käest ära mängupuuri, millega üritati nt väiksemal silmamune peast välja puurida või muu mänguasja. Mõjub vaid see kui ma hirmvihaseks lähen.
Ma tahaks olla hea ema, tunnen, et mul on eeldusi ja tahtmist selleks, kuid päeva lõpp kujuneb tavaliselt selliseks, et ma juba ootan põhjust oma vanem poeg nutma ajada. ei tea kas kättemaksuks selle eest, et ma sadu kordi päeva jooksul tema pärast enesevalitsemise kaotan. meie kodus on pidev karjumine, väiksem karjub, et teda kiusatakse või lihtsalt ei saamida tahab, mina karjun, sest normaalsest jutust pole vähimatki kasu, vanem karjub, sest ta saab karistada või õnnestub väiksemal talle hambad sisse lüüa (isegi siis on mul sageli hea meel, sest ma tunnen, et ta on väiksele vennale nii palju ülekohut teinud, et on selle auga välja teeninud). Haige eksole?!
Ma olen hakanud taas suitsetama, mõnikord lähen ukse taha ja jätan nd omavahel kaklema ja on selliseid hetki, kus ma tunnen, et tehku mis tahavad, mina enam ei jaksa. Üha sagedamini otsin veinipudelist rahustust, mis isegi mõneti toimib, sest peale 2 klaasi veini olen kannatlikum ja oleksin lausa nagu parem ema.
mõnikord olen isegi mõelnud, et marsin lihtsalt minema...
lasteaiakohta meil pole ja ma pole väga ponnestanud ka, tahaksin ikka võimalikult kaua ise lastega hakkama saada, mis tundub aga üha raskem. mees tuleb töölt hilja ja muu tugigrupp on ka suhtelislt nõrk.
andke nüüd palun nõu, kuidas elada edasi, sest nii enam ei taha!
Kallis, Mammik! Loen kirjast, et nüüd on teie kannatuse karikas pilgeni täis ja enam pole jõudu, et olukorraga toime tulla. Tundub, et olete endast kõik välja pigistanud, mida andis. Tulemuseks on rahulolematus enda ja lastega. Olen täiesti nõus külalisega, et vajate aega enda jaoks ja see ei ole mingi patt. Sageli kujutleme enne laste sündi ennast ideaalsete vanematena, kellel on lõputult aega ja kannatust oma laste jaoks. Kes elavad ainult laste nimel ja teevad seda pikka aega. Kuhugi sinna kanti kipub minema ka teie soov olla lastega võimalikult kaua koos. Iseenesest on see ju hea, aga kui see teile endale kasuks ei tule, siis on see vaid mingi kinnisidee, mille järgimine pole kõige targem tegu. Ükski idee iseenesest ei ole hea, kui ta kellelegi halba teeb. Arvan, et kolmeaastase võib rahulikult lasteaeda panna või siis leida lapsehoidja, kes temaga tegeleb mõne päeva nädalas. Palun mõelge tõsiselt sellele, kuidas leida aega enda jaoks, sest pärast enda laadimist olete kindlasti rahulikum ja kannatlikum.
Mõni sõna ka lastest. Loen teie kirjast, et ootate lastelt oluliselt küpsemat ja täiskasvanulikumat käitumist, kui see selles vanuses võimalik on. Kuna laste käitumine ei vasta ootustele, siis on pahameel kerge tekkima. Lapsed õpivad esimese kolme eluaasta jooksul rohkem eluks vajalikke oskusi kui ülejäänud aastate jooksul. Seega on väga tähtsal kohal uudishimu. Kogu maailm tuleb ära avastada, kõike tuleb uurida ja katsuda - ka väikevenna silmi ja muud sellist. Kolmeaastane ei saa veel aru, et ta võib oma tegevusega teist kahjustada. Kirjutate, et keelate ja pahandate temaga kümneid kordi päevas. See tähendab, et peaaegu iga tegevus, mida ta teeb, toob kaasa keelu või karistuse. Laps ei suuda olla tegevuseta ja seepärast rahuldab ta oma uudishimu ja ignoreerib keeldusid. Mida rohkem keelata ja karistada, seda vähem see mõjub. Laps võtab neid kui tüütuid segajaid. Instinktiivne maailma avastamise tung ületab kõik muu - ja jumal tänatud, sest see on oluline õppimise alus. Mida siis teha, et asi natukenegi talutavam oleks seni, kuni leiate võimaluse suuremale lapsele vaheldust pakkuda. Muutke kodust keskkonda nii palju kui see on võimalik. Pange piirded trepile, koristage ohtlikud mänguasjad ja asjad, mis on teile kallid ja võivad puruneda. Need tegevused, mis pole lapsele ohtlikud ja millel pole teile ka käegakatsutavaid tagajärgi, võiks olla lubatud. Näiteks tuledega mängimine. Kui see on ohtlik (lüliti võib katki minna), siis tuleb seda keelata, aga muidu, las plõksutab kuni isu täis. See võib muidugi juhtuda nii sajanda korra järel, sest lapsed on püsivad huvitavate tegevuste juures. Lapsega suhtlemisel kasutage mina teadet, nt sellist:" Kui sa ei lase vennal rahulikult mängida, siis ma olen pahane, sest vend hakkab karjuma ja ma pean oma tegevuse pooleli jätma, et teda rahustada." Mina teade antakse rahuliku ja kindla häälega ja seda võib täiendada kehalise suunamisega. Nt:" Kui sa jooksed trepil, siis ma olen ärevil, sest sa võid kukkuda ja viga saada ja siis ma pean sinuga arsti juurde minema." Selle ütlusega koos võtate lapsel rahulikult õlgadest ( või käest või mujalt) kinni ja suunate ta trepist eemale. Iga korralduse ja keelu juures tuleb jälgida, et see saaks tulemusliku lõpu, st et laps lõpetab tegevuse, mida te palusite. Algul tuleb mõnda tegu katkestada ja last mujale suunata mitmeid kordi. Keelust- käsust oluliselt parem on siiski keskkonna muutmine selliseks, et lapsel ei oleks ohtlikke ahvatlusi. Lastega suhtlemise ja keskkonna muutmise kohta lugege Gordoni raamatust "Tark lapsevanem" ja võimalusel minge perekooli. Seal saate oskusi praktikas katsetada. Perekooli info perekeskuse sinamina kodulehel. Tegutsege ja otsige lahendusi!
