Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: arvutisõltuvus

Kaire
Külaline
Postitatud 04.01.2007 kell 19:18
Kuidas käituda 9-aastase pojaga, kes on täielik arvutisõltlane? Õigemini küll on ta ühe konkreetse internetimängu sõltlane, mida ka sõbrad-koolikaaslased mängivad (Runescape). Mind häirib see, et muust ta eriti ei huvitugi, kui sellest mängust. Ja mida rohkem arvuti ääres istuda, seda vähem jääb aega lugemiseks või õues ringi jooksmiseks. Ma kardan, et äkki ta ei tee enam interneti-elul ja päris elul vahet. Pojaga koos oleme korduvalt asja arutanud ja leppisime kokku, millistel päevadel ja mitu tundi võib ta arvutimänge mängida. Suures osas pakkus ta ise selle graafiku välja, aga sellest kinni pidada ei suuda. Kui mängimiseks läheb, siis on alati üks ja sama jutt, "ainult 10 minutit veel", "las ma mängin järgmise tasemeni" jne. Hoiatan teda küll 10-15 minutit ette, kui aeg hakkab otsa saama, et ta sellega arvestaks, aga ta ei tee seda. Lõpetab mängimise alles siis, kui mitu korda häält tõstes öeldud ja teda ähvardatud, et kui ta kohe ei lõpeta, siis nädala lõpuni arvutit ei puutu. Lõpuks tormab ta pisarais oma tuppa, prõmmib uksega, sellega käib alati kaasas vihapurse "te ei lase mul KUNAGI arvutit mängida" (seda siis, kui ta on 2 tundi järjest mänginud). Siis istub voodi peal ja mossitab. Mitu korda oleme ka seoses kokkuleppe rikkumisega keelanud tal nädal aega mängida, aga kui ta jälle arvuti taha saab, siis on oluline ainult "siin ja praegu" ja tal on alati mõni põhjus, miks ta just praegu ei saa ära lõpetada (nt. sõber just logis sisse). Kas lihtsalt leppida sellise käitumisega, sest tundub, et rääkimisest kasu pole?
Pille Murrik
Pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 09.01.2007 kell 07:43
Olukord, kus kokkulepet raske pidada, on tuttavilmselt igale täiskasvanule,mitte ainult lapsevanemale.Kes meist ei oleks mõnikord öelnud endale: ainult täna veel, homme...
Enne asja käsilevõtmist soovitaksin võtta aega, et läbi mõelda, mille pärast arvutikasutamist piirata tahate. Olukorras, kus vanema ja lapse seisukohad (väärtused) on omavahel tugevalt vastuolus, ei piisa emotsionaalsetest argumentidest. Vaja on fakte. Lugege uuringuid, artikleid, raamatuid, et leida, millised ohud on pikaaegsel arvuti ees istumisel. Kui teil on tuuua näiteid tuttavate hulgast, kasutage neid. Enne rääkima hakkamist on vaja saavutada lapse valmisolek jutuajamiseks. Oma muret väljendage mina-sõnumiga. Ja peale oma sõnumeid kasutage julgelt aktiivset kuulamist, peegeldage lapse tundeid ja seisukohti. Tähtis on, et kokkuleppele jõudmine toimuks läbi mõistmise. Kui laps mõistab teid ja on valmis kokkulepet pidama, on tulemused paremad kui vanema poolt pealesunnitud lahendusel.
Eeeltoodu oli eeskätt neile vanemaile, kel sama mure. Kui teil on omavaheline arutelu ära olnud, võib-olla ei pea seda kordama hakkama. Väljendage arusaamist tema raskustest. "Ma näen, et sul on tõesti raske kokkuleppest kinni pidada. See nõuab sult eneseületamist." Ja tuletage kokkulepet meelde, kui ta arvutisse läheb: "Sa saad arvutis olla...(mis kellani)" Kui lõpetamise aeg käes, ärge karjuge teisest toast, vaid minge tema juurde, tundke huvi, kuidas läheb ja meenutage, et aeg lõpetada." Olge valmis lisa küsimiseks. Kas lubada või mitte, sõltub konkreetsest olukorrast, laspsest ja lapsevanemast. On olukordi, kus ei saa lubada pikemalt olla ning on lapsi, kes hädasti vajavad konkreetseid piire, sest ei tule muidu oma käitumise ohjamisega toime. Ja on lapsi, kelle puhul on hea huvi tunda, kui kaua nt. järgmisele tasemele jõudmine aega võtaks ning kui see on vanemale vastuvõetav, saab lubada. Igal juhul on olukorras, kus laps lõpetada ei taha, vaja peegeldada tema tundeid: "Sul on kahju mäng pooleli jätta... Sind pahandab, et ma nii konkreetne olen... Sinu meelest me teeme sulle liiga..." vastavalt sellele, mida temalt kuulete. "Ma näen, et sa oled solvunud..." on omal kohal, kui ta voodi peal mossitab.
Lapsed vajavad piire, kuid neil on õigus oma tunnetele nagu kõigil inimestel. Ja vanematena peama teadama, et kokkulepe ei tähenda seda, et laps tegutseb edaspidi nagu automaat. Kokkuleppe pidamine on lapsele tõsine eneseületamine, võitlus endaga ja ta vajab selles täiskasvanute abi: põhjendatust, järjekindlust, mõistmist, eelkõige aga armastust. Toetades last armastusega, peegeldades tema tundeid, mitte pahandades ta peale, saab ta ka piiride arvestamisega paremini hakkama. Ning siis saate anda positiivset tagasisisdet.
Ja kunagi ei ole liiast öelda lihtsalt: "Sa oled mulle kallis."

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!