Tere!
Mul on kodus 1 a 9 k kaksikud. Enneagsed ja tundub, et nõrga närvikavaga lapsed, kes kardavad võõraid inimesi ja ka oma sugulasi vahel võõrastavad. Samas on nii verbaalne kui ka füüsiline areng olnud neil väga hea. Nüüd on aga mure ühe lapsega, kes näeb mingit "titat", keda teised ei näe. See "tita " veedab enamuse oma ajast meie esikus, aga vahel tuleb koos meiega ka külla kaasa. Viimane kord siis oli meiega kaasas vanaema juures ja tuli koos meiega koju tagasi. Mind see "tita" ei häirikski, aga laps kardab teda. Kodus pesitseb see esikus ja laps ei julge sinna minna, isegi minuga koos olles on vahel hirmust krampis. Kui ma teise tuppa lähen, siis hakkab laps hysteeriliselt nutma ja kui julgeb, tuleb mulle järgi (läbi esiku) ja kui ei julge, siis nutab toas, kuni ma tagasi tulen. Teine laps seda titat ei näe, aga ta tunneb end väga häirituna esimese hirmust ja nutmisest. Ma ei tea, kuidas käituda. Kas nõustuda sellega, et see tita on seal ja teine laps ka segadusse ajada (sest tema seda ei näe) või siis öelda, et ei ole mingit titat. Ignoreerida seda ei saa, sest kui ma midagi ei vasta siis jääbki ta seda korrutama titatitatitaTITATITATiTA jne jne kasvava hääletooniga. Samas on ka päevi, kus seda titat meie juures ei olegi. Esimest korda tuli see tita meie esikusse yhel õhtul, kui nad hämaras esikus mängisid ja millegi peale ehmatasid. Samas ehmatavad nad väga kergesti. Piisab sellest, et ylemine naaber mängib klaverit või õues auto tuututab või naaberkorteri uks suletakse tavalisest pisut kõvemini. MIdagi shokeerivat nende elus pole viimasel ajal olnud, v.a kord, kui ma püüdsin neid edutult laste päevahoiuga harjutada. Ja muidugi on isa viimasel ajal töö tõttu väga vähe kodus, samuti põdes laps just kõrvapõletikku ja oli ehk ka seetõttu veidi tundlikum. Ma ei teagi, mida sellest mõelda.
Minu emal on asjast oma teooria, millest mul on isegi piinlik kirjutada. Meie vanaema lahkus meie juurest ca pool aastat tagasi ja kuna mu ema korteris on peale seda väga veidrad asjad toimunud, siis on mu ema veendunud, et see on vanaema vaim, keda, mu laps näeb. Mina ei taha ega saa sellist asja uskuda. Arvan, et tegemist on mingi lapse probleemiga. Palungi teie nõu, kuidas käituda, sest kodus olemine koos selle titaga on väga kurnav meile kõigile.
Lapse hirm tekib kummalistest asjadest ning nende leevendamine on aeganõudev protsess. Minu nüüdseks 2,5a poeg oli vahepeal veendunud, et võõrad tädid ja onud saavad/tulevad tema kodu uksest sisse. Miks ta seda hirmsasti kartis, ei teagi - lapse fantaasia.
Teie probleemi meie omaga võrrelda ei anna. Teie pere "tita" segab juba terve pere normaalset elu nagu kirjast lugeda võib. Üks võimalus on Teil endal uurida, mis selle hirmu põhjustas (nagu emme kirjutab varju-lugu). Selleks on hea kasutada aktiivset kuulamist, millest võimalik siin iga alafoorumi all lugeda. Hirmuga seotud aktiivsest kuulamisest viimati räägitud Muu alafoorumis 9a surmahirmu teemas ja Kooli foorumis pikapäevarühma teemas.
Mis siis, kui enam ise ei jaksa või ei oska?
Konsulteerisin Perekeskuse koolitaja ja lastepsühhiaatri Piret Visnapuuga antud teemal. Ta luges murekirja ja soovitas pöörduda tema vastuvõtule Tallinna lastehaiglasse.
Kui elate hoopis Tartu kandis, siis seal on väga professionaalne Reet Montonen, kellega kontakti võib saada Reet. Montonen@kliinikum. ee Tema vastuvõtule raske pääseda, aga aidata oskaks ta kindlasti.
Loodan, et saate murest jagu.
Vahvat jõulukuud!
