Täna niitsin muru ja sõitsin verivärskelt soetatud murutraktoriga heina sees kivi otsa.Tulemuseks oli katkised terad ja mitutuhat krooni kahju. Põhjus peitub aga selles, et minu 6a ja 8a lapsed harrastavad kivide ja toigastega mänge ning nad loobivad neid mööda muruplatsi laiali. Minu korduvad jutud ja palved ei ole andnud mingit tulemust. Räägi nagu seinale. Lapsed ainult rõõmsalt naeratavad oma tegemiste üle. Täna sain siis tõsiselt kurjaks ja andsin mõlemale paraja peapesu. Umbes 20minuti pärast õue minnes ilutses majaesisel platsil jälle üks toigas. Mida teha, lapsed täiesti sõnakuulmatud ja miski ei näi nendeni jõudvat.
Lapsed ei võta oma tegude eest vastutust, kui me neile seda võimaldame. Riidlemine on ründamine ja rünnakule vastamiseks sobib kas vasturünnak või trots, vaikimine, millele järgneb kättemaks ebameeldiva tunde eest. Seega võib lastele anda mina- teate (hinnanguvaba käitumise kirjeldus + teie tunne + tagajärg), mis antud juhtumil võiks olla midagi sellist. "Teie murule visatud kivi lõhkus muruniiduki ja nüüd läheb selle parandamine nii kalliks, et mul on mure, et meil ei jätku raha ...( nüüd konkreetsed asjad, milleks ei jätku)". Mina teade peab kajastama teie tõelisi tundeid ja ka tõelisi tagajärgi. Kui raha ikkagi jätkub, siis mis on see tegelik põhjus, mis teid nutma pani. Kuna poisid juba nii suured, siis võib nendega koos arutada, kuidas tehtud kahju hüvitada. Kui raha tõesti mõne asja jaoks ei jätku, siis anda poistel valida, millest loobutakse või mille ostmine edasi lükkub. Arutelu on hea korraldada nii, et kõik osalejad on võrdväärsed partnerid ja toimuvad läbirääkimised. Hea oleks ka arutleda koos, kus nad oma toigaste ja kividega mängida tohivad. Ilmselt on see neile oluline ja huvitav, kui nad teevad seda keelust hoolimata. Kui läbirääkimiste oskusi napib, otsige abi Gordoni raamatust "Tark lapsevanem".
