Süda valutab, kas toimin väga valesti, kui maksan oma 16 ja 12 aastastele poistele nn palka 2 a venna hoidmise eest,kui me mehega koos kuskil käia tahame( tantsimas, peod) umbes 1kord nädalas. Seletus lastele oli selline, et selle asemel, et palgata võõras inimene, maksame lapsehoidja palga teile (25 eek tund) ja nad saavad koos hästi hakkama. Leian, et kodused tööd (koristamine jm tuleb teha ilma rahata, aga venna hoidmist ei ole ju laps kohustatud tegema. Ka siis, kui lähen süüa ostma, ei saa teised hoidmise eest raha, sest süüa on kõikidele vaja ja see pole emme lõbu. tean, et kodus peaksid kõik üksteist abistama, aga... Veel saavad nad veerandi lõpus hea tunnistuse eest 200 eek -on see väga vale? - raha eest ei tohiks ju õppida. Taskuraha anname harva, kui küsivad või ostame ise. Äkki peaks igakuise kindla taskuraha peale minema? Kui suur peaks see summa olema? Olen kuulnud arvamusi 150 - 700EEK kuus, see viimane on küll liiga suur. ootan arvamusi.
Tere!
Teie kiri paneb lausa mõtlema. Mõtlema just sellest, et kuidas me tahame last motiveerida ja milliseid väärtusi temas kujundada.
On ju lapsehoidmine tõesti töö. Aga tegemist on ju oma väikese venna hoidmisega. Kas vanemad vennad hoiaksid oma väikevenda ka siis nii hoolikalt kui nad selle eest tasu ei saaks? Kas tulevikus kui nad on täiskasvanud abistavad nad üksteist hoolivusest või ainult raha pärast? Kui sa mulle raha ei maksa, siis vaata ise kuidas hakkama saad...
Kui meie kasvatuse eesmärk on heade ja üksteiseisest hoolivate inimeste kasvatamine, siis raha seal vahel tühistab inimliku hoolivuse ja abistamise väärtuse.
Kui nii jätkub, siis on vaja sisse seada nn raamatupidamine kulude ja tulude kohta.
Sama probleem on veerandi lõpus nn. premeerimine rahaliselt. Rahalise premeerimise tähendus on eesmärgile suunatud ootuste saavutamine.
Õppimise eesmärgiks peaks aga olema õppimise kui protsessi väärtustamine. Rõõmu tundmine sellest, et ma saan midagi teada ja oskan jälle midagi rohkemat kui varem. Kogu meie haridusesüsteemi eesmärk on lapsi targaks teha. Tegelikult on on vajadus heade inimeste kasvatamine. Hea inimene on meie ühiskonnas muutunud defitsiidiks. Hea inimene ongi tark inimene. See on hingetarkus.
Ka meie, täiskasvanud, läheme paraku ühiskonnas toimuvate protsessidega kaasa.
Me ei saa hetkel muuta haridussüsteemi. Saame muuta aga oma kodudes lastel kujundatavaid väärtusi.
Mis oleks siis nn. "palga" alternatiiv?
Kuidas oleks näiteks sellise endast tuleva positiivse mina- sõnumi mõju....
"Te hoidsite täna meie väikest pesamuna. Meil isaga on selle üle väga hea meel, sest me saime koos olla. Me ei pidanud palkama lapsehoidjat ja seega hoidsime oma pere eelarvest raha kokku. Raha, mille me kokku hoidsime võiksime kuidagi ühiselt kasutada. On teil poisid mõtteid, kuidas seda võiks koos perega ühiselt kasutada?"
Sel viisil lähenedes te väärtustate oma poegade abivalmidust ja samas ka nende panust pere eelarvesse. Nad tunnevad end tähtsatena, sest saavad kaasa rääkida pere asjades. See, kuhu ja kuidas kokkuhoitud raha kulutada võiks tõesti koos perega arutada. Võimalik, et selleks saab olema pere ühine reis või midagi muud.
Veerandi lõpus heade tulemuste märkamine peaks toimuma samamoodi. Kui te näitate oma rõõmu ja rahulolu poegade tegemiste suhtes, siis nad saavad aru, kui tähtsad nad teile on.
Raha maksime asemel võiks korraldada ühise piduliku õhtusöögi või meeldiva nädalavahetuse koos perega kodust väljas. Selle koosolemise sõnum on. "Me olem õnnelikud ja rõõmsad teie üle. Te olete teinud sellel veerandil palju tööd."
Taskuraha on lastele vajalik. Selle suuruse lepivad vanemad koos lastega kokku, vastavalt võimalustele. See on nende raha, mille üle nad ise saavad otsustada.
Sellised mõtted siis rahast.
Lugupidamisega
Ene Raudla
