on 1a ja 6 k tüdruk aga mure selles et magab emme ja issi kõrval .ja heidab magama kui kaissu võtad.oma voodis ei maga teeb sellist hädakisa.potile ei taha ka minna.seisab palja pepuga poti kõrval ja pissib maha.olen siis natuke riielnud et kes pissib maha .kas on liiga vara nõuda potil käimist?mida teha et asi läheks paremaks.aidakekes oskab.
Magamise koha pealt soovitaksin sama - kui võimalik, tõsta lapse voodi enda voodi kõrvale. Kui ei - aitab ehk see, kui magav laps enda kõrvalt ära tõsta. Samuti aitaks ehk mõlema kombinatsioon - laps kaisus magama ja siis enda lähedale voodisse. Nii tunnetab laps vanema lähedust ja kuuleb hingamist.
Poti suhtes. 1a6k on tegelikult päris hea aeg harjutamiseks. Kui päevane potitamine ei õnnestu, ehk varute aluskilesid ja alustate öise mähkme ärajätmisest. Alustasin ise oma nüüdseks 2,5a poja mähkmevabastamist just öösel. Umbes nädalaga jäi laps kuivaks (oli ka 1,5a), väike tagasilöök oli ühe haiguse ajal, kuid saime ka sellest kiirelt üle. Samal ajal tutvustasime potti ka päeval: ei sundinud, kui tahtis, siis tahtis, kui ei, siis ei. Potil olemise ajal näitasime mänguasju ja raamatuid. Kuna tegu poisiga, siis meil õnnestus suure poti peal püsti pissimine - selle sai ta paari päevaga selgeks ning 1a7k saime pissid kõik potti. Kakaga läks pisut aega, kuid 1a8k oli ka see igapäevaselt potis (lihtsalt päevapealt hakkas küsima ja nii on see tänaseni). 1a10k loobusime ka igaks-juhuks õuemähetest ja õnnetusi on juhtunud minimaalselt. Meie põhilised "nipid"
- ei mingit sundimist
- ei mingit riidlemist ebaõnnestumise korral, üritasime alati seletada, et järgmisel korral proovime potti saada
- palju palja pepuga ringilippamist, pott nähtaval kohal
- suur pott - võib proovida ka tüdrukutega, muidugi vastava potiraamiga
- mänguasjad potil kaasas
- andsime lapsele aega, põhimõte oli selles, et ei taha lapsel arendada tingitud refleksi (potile panek=pissi/kaka kohene tegemine) , soovisime, et laps saaks aru, mis on häda, millal küsida ja mida ning milleks teha.
ja kui aus olla, eks kuigipalju oli õnneasi ka ja olenes lapsest ka. Ise pean end selle koha pealt pigem laisaks emaks, sest potiga järeljooksmist ei ole kunagi harrastanud. Imestasin isegi, et potitamine nii kärmelt läks.
Loodan, et meie mõtetest on kellelegi kasu. Mingil hetkel näib mure tõesti ületamatu ja eks ühiskonna surve ole ka (eriti vanemad sugulased) rõhuv, kuid ühel päeval supermarketis avastame, et mähkmeleti võime rahuliku südamega vahele jätta...
