Tere
Meil selline mure, et 3 a poeg on juba mõnda aega tundnud huvi oma noku vastu. Igal võimalusel tirib ja sikutab seda ja kipub teistele näitama " vaata mu nokut, näita enda oma". Seda viimast, siis just lastaias. Meie oleme kodus rääkinud, et nokut vaatad ja katsud kempsus ja omaette olles, aga teistele ei näidata ja teiste oma ei puudutata.
Lasteaias on kasvatajad rääkinud, et "tuleb vares, nokib ära ja viib puu otsa". Kuidas suhtuda? Kas see liigne lapse hirmutamine ei ole? Mida võiksid/peaksid kasvatajad tegema?
Ma ei pea küll hirmutamist õigeks. Ja teil on õigus seda ka kasvatajale öelda. Ning lapsele selgitada, et nii ei juhtu. Ning selgitada ka, miks kasvataja nii ütles. Ehk siis alustada võikski sellest, miks üldse sellest räägite. Ja tõesti võiks hea olla,kui isa räägib või kui vähemalt isaga mõlemad koos olete.
Jutajamine võiks kulgeda umbes nii: Sa oled nüüd juba kolmene. Ja viimasel ajal sa räägid palju oma nokust. Paistab, et sa oled aru saanud, et poisid ja tüdrukud on erinevad.
Kui laps vahele räägib, laske tal rääkida, kuulake ära ja vastake ta küsimustele.
Võib öelda, et te märkate, et need avastused on tema jaoks põnevad ja huvitavad.
Võite varustada end sellises vanuses laste jaoks sobivate raamatutega, kust võib asjakohaseid pilte vaadata. ("Kuidas ma siia maailma tulin" jms., raamatukogust osatakse kindlasti soovitada).
Olgem ausad, ei ole üldse kerge leida lapsele arusaadavat põhjendust, miks oma nokut teistele ei või näidata. Aga et see mõjuks, peaks see olema lapsele arusaadav. "Nii ei sobi," pole kindlasti piisav.
Võib-olla võiks rääkida laiemalt, nt. loomadest. Loomad ei kanna riideid see on loomulik. Inimesed kannavd riideid ja ka noku on riiete all. Ja omavahel on kokku lepitud, et seda ei näidata teistele. Siin võiks lapsele anda samastumise võimaluse. Issi on inimene. Ja issi ei näita teistele. Emme on inimene... jne. Olge valmis vastama küsimustele.
Võiks selgitada, milleks noku on. Ja et suureks saades on seda vaja ka laste saamiseks.
Siis võiks siia lisada need erandid, millal ja kellele võib näidata. Et laps võib näidata emale või isale, kui tahab midagi küsida või midagi muret teeb. Et arstile näidatakse, kui mõni sellega seotud mure. Ja suurena väga kallile ja erilisele inimesele,kellega oled hästi lähedane nagu emme ja issi omavahel.
Ühtlasi võiks ka selgitada, et kui keegi palub temal näidata, siis võib julgelt "ei" öelda.
Võib-olla seda kõike on liialt palju. Üldiselt öeldakse, et ühekorraga tuleb rääkida nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Seda selles mõttes, et seletused oleks piisavad, kuid ei hakkaks lahkama asju, mille kohta lapsel veel küsimusi pole tekkinud. Kogu lapsesaamise mehhanismi ma siinkohal ära ei räägiks.
Huvitav oleks, kui lugejad jagaks omi kogemusi, kuidas nemad oma lastele seletanud.
Julgust ja loovust!
