1.9aastane laps jonnib pidevalt. Iga EI toob endaga kaasa ohjeldamatu jonnipurske, mille käigus on ta täiesti hüsteerias, teeb endale meelega haiget, on hakanud ka asju loopima.
Jonn tuleb niipea kui hommikul silmad lahti teeb. Ka lõunauned ärgatakse väga paha tujuga. Mõlemil juhul karjub hüsteeriliselt u 20 minutit,alles siis rahuneb ja on nõus nt sülle tulema, Sinna vahele mahub veel mustmiljon jonnihoogi. Kõik on väga hüsteerilised. Pärast jonni ta vappub ja nuuksub.
Mida mina emana peaksin tegema?
Last ignoreerima jonni ajal? - üldjuhul seda ma ka teen. Tavaliselt panen ta nt diivani peale karjuma. Seal ta mõne aja pärast rahuneb maha, siis lähen ta juurde. Peale jonnihoogu tahab ta kaua süles olla, mida ta ka saab.
püüdma temaga rääkida - olen püüdnud, ajab asja hullemaks. ta nagu ei oleks siis konktaktivõimeline. Kui talle pisutki lähenen, püüab ta meeleheitlikult minust eemale saada ja ainult KARJUB
otsima silmkontakti - seda lugesin kusagilt, et soovitati jonnihoo ajal otsida lapsega silmkontakti, et see aitab tal oma emotsioondest kiiremini jagu saada. Meil see ei toimi, kui püüan teda nii palju rahule saada, et talle silma vaadata, on ta vahepeal jõudnud end täiesti transsi karjuda
Hoidma teda kinni, et ta endale jonnihoo ajal haiget ei teeks, et ta ei sipleks nii palju - olen püüdnud seda teha vahest, aga see teeb minu meelest asja hullemaks. Kuidas üldse selline kinni hoidmine inimese psüühikale mõjub?
Noh ja karjuda ta peale ei ole ju nii või naa vast mõtet. Vahest olen kurja häält teinud, öelnud hästi valju häälega ja kurjalt, et AITAB. See pisut kohutab teda. Pärast seda on ta aga veelgi lohutamatum...
Kuidas on võimalik nt EI öelda ka nii, et laps sellest nii endast välja ei läheks?
Kuidas teha ärkamised talle vähem vaevalisemaks?
Mida mina emana peaksin tegema, et jonnihood muutuksid harvemaks, vähem hüsteerilisteks?
Ausalt öeldes hakkab see katkematu jonn juba meie pereelu mõjutama. Mina närvis, et laps jonnib. Sealt siis saab oma osa mees. Kaudselt jõuab see kõik ka ju lapseni...
Kirjeldatud hüsteerilised jonnihood on arusaadavalt väga kurnavad ja seda kindlasti kõigile, vaevarikas ka lapsele. Olete proovinud tõesti palju erinevaid võtteid ja ikkagi pole leidud head toimetuleku viisi. Hea, et teil on jätkuvad head tahtmist ja kindlasti palju kannatust ning igati tervitatav on see, et te pole loobunud oma last mõistmast ja muretsete kogu pere heaolu eest.
Kirjast loen välja, et olete täheldanud näiteks, et unejärgne aeg üks tüüpiline hüsteeriahoo käivitaja ja eriti murelikuks teeb asjaolu, et ta võib end ka sellistel hetkedel vigastada.
Oleks hea teada, kuidas see ärkamine-tõusmine lapsel toimub? Võimalik, et teda võib miski ehmatab, hirmutab? Esmalt oleks hea jälgida, et ärkamine toimuks rahulikult, vaikselt (ilma erksa valguse, helideta, alati omas kindlas turvalises voodis jms) ja talle sobivas tempos? Keda ta esimesena näeb, kui ärkab, mida tavaliselt edasi tehakse jne. Ühesõnaga, kui ta juba tõesti on nii tundliku närvisüsteemiga, siis võib olla igal pisiasjal oluline osa hüsteeria käivitamisel. Loodetavasti on teil meenutada mõni kord, kus on ärkamine toimunud meeldivalt ja rahumeelselt mis siis oli teisiti?
Saan aru, et see ärkamiselugu on vaid üks näide kogu murest. Arvestada teie lapse käitumist, on ilmselt olulised mõlemad, nii see, kuidas need hood tekivad ja mida teie saaksite teha, kui see hoog juba käes on, et teda rahustada. Usun, et käivitunud hüsteeriahoo hetkel ei ole rääkimisest, veel vähem pahandamisest abi. Parim, mida te teha saate on proovida jääda ise nii rahulikuks kui võimalik, kui ta ei soovi neil hetkedel süles olla, pole vaja sundida, kuid ilmselt teda üksi jätta ei mõju hästi. Ta vajab ka siis turvatunnet, et ema on lähedal ja olemas, et teda ei jäeta maha ja temast hoolitakse. Igal juhul pakkuge talle süles olemist, füüsilist kontakti, kui ta seda vajab. Vägisi kinnihoidmist ei tahaks soovitada, kui üldse, siis ainult hädavajadusena, kui oht end kahjustada on tõenäoline.
Usun, et enamik eelpool kirjutatut ei ole teie jaoks midagi uut ja raske on pakkuda kindlalt toimivaid võtteid nende hoogude ärahoidmiseks. Probleem võib olla aga piisavalt tõsine, et ikkagi jätkuvalt proovida midagi ette võtta laste närvisüsteem on väga tundlik ja oht seda kahjustada on suur. Loota katse-eksituse meetodil hea lahenduseni jõuda võib olla liiga aeganõudev ja teilegi liialt kurnav. Mida kindlasti tuleks vältida on kõikvõimalikud rahurikkujad tugevad helid ja teised ärritajad, võõrad inimesed, muutused keskkonnas, päevarütmis jne. Arvan, et ei ole üleliigne pöörduda lastepsühhiaatri poole või pidada nõu oma perearstiga. Ilma näilise põhjuseta hüsteeriahood võivad viidata ka tõsisematele probleemidele. Kui aga selgub, et tervisega kõik korras, siis on sedagi hea teada.
Soovin Teile pisipõnniga jätkuvat kannatust ja meelerahu ning rõõmsamaid aegu.
