Tere!
Minu mure on järgmine. Kasvatan kodus 1,5 a kaksikuid. Lapsed olid enneaegsed ja arsti sõnul jäi närvisüsteem korralikult väljaarenemata. Selle arvele panime esimese eluaasta lõputud nutud. Aastaselt olukord normaliseerus. Viimasel ajal on üks kaksikutest hakanud hirmasti jonnima või ma ei oskagi täpselt öelda, mis see on. Kui tuju mingil põhjusel halvaks läheb, siis hakkab ta metsikult röökima ja maas visklema. Sülle võtta ei lase, siis kisab veel hullemini ja võib nii jätkata lõpmatuseni. Nutab mõistuse peast ära, kui vahele ei lähe. Ainuke, mis aitab on, see, kui temaga mürama hakkan ja siis tuleb seda päris pikalt teha, enne kui ta millegi muuga tegelema nõustub. Tahaksingi teada, kas selline käitumine on selles vanuses normaalne? Kuidas peaks üldse sellele reageerima? Ah jaa, mõned kuud olen märganud teatavat armukadedust nende vahel. Nt Kui üks laps tuleb sülle istuma ja tahab raamatut vaadata, siis on teine ka kohe sama tahtmas. Enamasti vaatamegi raamatuid kolmekesi, õnneks on nad nii väiksesed, et mahuvad veel koos sülle. Aga omavahel kipuvad nad süles juba kiskuma, taovad kätega ja tahavad teist eemale peletada. Minu korralekutsumisega asi lõppeb, aga kahtlustan, et nad kannatavad ainutähelepanu puudumise all. Mul on väga harva võimalus mõlema lapsega eraldi kvaliteetaega veeta. KAs ka see võib olla probleemiks?
Ette tänades
Iti
Tere!
Teie mure on täiesti mõistetav ja sarnane paljudele kaksikuid kasvatavatele vanematele.
Närvisüsteem on ühel lapsel tundlikum kui teisel, kuid antud juhul ei tohiks see põhjustada sellist olukorda nagu Teie seda kirjeldate. Probleem on ilmselt selles, et lihtsalt ei jätku mõlema lapse jaoks sekundilise täpsusega võrdselt aega. Paratamatult tegeletakse ühega rohkem kui teisega.
Kirjutate, et laps rahuneb siis, kui temaga mürama hakkate. Selle tähendus võiks olla see, et laps saab ema tähelepanu just sellisel moel. Nutuhoo rahustamiseks olete kasutanud temaga müramise taktikat. Aga mis juhtuks, kui võtate ka teise lapse ja hakkaksite hoopis koos mängulist tegevust arendama. Ükskõik, kas Te mürate või mängite ainult ühega, siis paratamatult tunnetab teine laps, et teda on kõrvale jäetud. Vanem nii ei mõtle, aga lapsel puudub teadlik kogemus ja arusaamine maailmaasjadest.
Oletegi juba avastanud koostegutsemise, seda raamatute vaatamisega. Ka sellises olukorras võib ette tulla rivaalitsemist, nagu te juba kirjeldategi. Siis oleks soovitav lihtsalt sekkuda: võtta lapse käsi enda kätte, mitte lubada lüüa teist. Võib ka öelda: " Nii ei tohi" ja mäng või muu tegevus läheb koos edasi. Kui selles olukorras hakata aga nn karistamise võtteid kasutama, siis tekib karistataval lapsel viha ja vimm, mis võib väljenduda teise löömises või muus agressiivses käitumises.
Paratamatult tekib ka vanemal endal teatud emotsionaalseid pingeid, kus tundub, et enam ei jõua. Raske on ühe lapsegagi, rääkimata kahest.
Minu küsimus on hoopis teistlaadne: " Kust te ise jõudu saate, et päevast päeva kahe väiksekesega toime tulla, särada ja naeratada? Kas leidub aega ja võimalust enda energiat täiendada?" Paljud vanemad ütlevad, et lapsed ise annavad energiat, mis on tõsi. Sellisel juhul tunnevad vanemad rõõmu mistehes lapse käitumisest. Vanemate taluvuse piir on aga erinev.
Muretsete nn kvaliteetaja pärast. Reaalselt ei jõuagi igat minutit last arendava tegevusega täita. Püüdke korraldada tegevusi nii, et nad hakkaksid kahekesi koos ühiselt midagi tegema. Teie ise olete kõrvalt suunaja ja abistaja. Nii kujuneb kaksikutel harjumus koostegutsemiseks ja pikemas perspektiivis oskus ise omi asju korraldada.
Olete kindlasti väga hoolitsev ja tark lapsevanem, kes oskab probleemi sel viisil välja tuua.
Lapsed on tähtsad, aga ka vanemad on tähtsad.
Kas jätkub piisavalt energiat nii abikaasale, lastele ja ka iseendale?
Parimate soovidega: Ene Raudla
