Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Vihkan oma last!

Ühe puudega lapse ema
Külaline
Postitatud 09.09.2006 kell 20:06
Sain Perekoolist soovituse oma murest siia kirjutada. Mul on selline probleem, et olen hakanud vihkama oma puudega last. Tegelikult pole teda kunagi eriti armastanud, aga nüüd olen nii kaugel, et olen valmis ta ükskõik kellele ära andma. Tal on kerge vaimne puue, ta on üliaktiivne, karjub, jookseb, hüppab, taob, peksab, huvi millegi vastu üle 5 minuti üles ei näita. Käib erilasteaias ja peaks minema varsti kooli. Ja mina tahan teda panna internaati, sest minu ja tema õe närvid on juba otsakorral ja ma enam ei suuda. Mul on plaanis minna ka psühholoogi juurde, üksi ja lapsega, aga ega ma sellessse kõigesse eriti ei usu. Tundeid see kindlasti mul lapse vastu ei tekita. Olen laste kasvatamisel üksi ja mitte kõige paremas materiaalses olukorras. Lapsel oli peale sündi terviseprobleem ja oli hapnikupuudus (ajuturse). Olen käinud temaga erinevatel uuringutel ja mitte keegi midagi konkreetset pole öelnud. Et kas on üldse võimalik, et see laps kunagi järgi areneb ja normaalseks inimeseks saab. Ma ei taha ega kavatse leppida sellega, et laps pole terve. Ma ei taha ega kavatse selle lapse nimel loobuda oma elust, tervisest ja millest iganes! Ma tahan ajas tagasi minna ja teha nii, et see laps poleks mitte kunagi sündinud! Ma lihtsalt vihkan teda! Ja ma kardan, et ükskord ma vihastan niimoodi, et ma oma tegevusele enam aru ei anna...
Angela Jakobson
Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 13.09.2006 kell 08:47
Kõigepealt pean tunnistama, et sellise mure tunnistamine nii endale kui ka siinsele auditooriumile on erakordne saavutus. Ei ole lihtne tunnistada endale või veelgi vähem teistele nii selgesõnaliselt tundeid, mis (ka siinset tagasisidet vaadates) on suure hulga inimeste jaoks täiesti moraalitu, lubamatu, jõhker jne jne.
Puudega lapse kasvatamine on midagi sellist, mida kahjuks või õnneks ei oska keegi täiel määral mõista peale puudega lapse kasvataja. Usun, et paljud, kes kujutleksid piisavalt hästi end sellisesse olukorda, peaksid mingil ajahetkel tunnistama ehk endale neid samu tundeid, mida praegu suur hulk inimesi siin lubamatuks peab.
On mõistetav, et tundeid ei saa sundida. Ometigi oleks mõistlik vaadata ka nende tunnete „taha”. Mis siis täpsemalt on see, mis tekitab minus sellise tunde. Kas tõesti see, et kellegi mõõdupuu järgi on laps pisut teistsugune? Kui lugeda selle lapse käitumise kirjeldust, siis nii võiks kirjeldada mingil ajahetkel ilmselt kõiki lapsi. Usun, et ka sellel lapsel on nn. paremaid päevi. Kõigil lastel on omad nö „vimkad”. Küsimus on suuresti selles, kuis meie, vanemad nendega toime tuleme. Meie võimuses on luua lapsele elukeskkond, tema ümbrus ja kui see ehk tundubki aegajalt ilmvõimatu, siis me saame oma tegevuse-tegevusetusega teha väga olulisi muutusi lapse arengus. Tean kindlalt väita, et laps, kes oma arenguliste erivajadustega jääb ilma oma kodust nii otseses kui kaudses mõttes, jääb seeläbi suuresti ilma ka võimalusest kasvada kunagi selliseks inimeseks, nagu meie, keda me enda arvates, küllaltki normaalseks peame. Suuresti määrame me oma suhtumisega – kui vanem otsustab, et tema laps on kas vähevõimekas või ka vastupidi väga võimekas, siis näemegi seda.
Kindlasti vajab iga laps tähelepanu, hoolt. Ja kindlasti ei ole nemad süüdi, kui keegi ei taha neile seda pakkuda. Ei ole nad ka süüdi ega pea kannatama veelgi enam seepärast, et nad on miski haiguse läbi põdenud. Samuti kui täiskasvanu nt meie oma ema või isa, on peale haigust ehk kergemini väsinud vmt. Nad on ikka ju meie vanemad.
Lapsest loobumine tundub sõnadesse pandult küllaltki karm ehk tõesti. Ometigi. See võib ollagi õige lahendus. Eriti kui ei jagu mitte mingisugust hoolt, tähelepanu, lapsega seonduv on pöördumatult vastumeelne. Samas oleks sellisel otsusel oma hind. Seda nii lapse jaoks kui ka ema jaoks. Mis iganes selle lapsega ka edasi ei juhtuks, ei tee miski teda olematuks ja ei ole meil kellelgi võimu keerata aega tagasi. Mingid valikud on elus tehtud, mingid seisavad ees. Küllaltki mõistlik tundub hetkel pidada tõesti ehk psühholoogiga aru, et millised valikud ja miks on tehtud, millised valikud on ees ja mida need valikud endaga kaasa toovad. Igal valikul on tagajärg. Ja kui me tunneme, et varasemalt ongi valikud osalt ehk kesiselt välja kukkunud, siis on õige aeg üle vaadata järgmised ja põhjalikult – et mitte teha midagi, mida iseendale on hiljem raske kui mitte võimatu andestada.

3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (9)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!