Minu väikseke on ka nüüd õnnistatud 2-aastaste rühma jõudnud, kus jonn on ees ja jonn on taga. Tean küll, et see on kõik arenguga seotud ja hästi tavapärane jne jne Kuid mida ikkagi siis teha kui laps poes ennast riiulite vahele siruli viskab ja kategooriliselt keeldub edasiminemast. Täna tõttasin lõpuks tüdruk kaenlas kaubanduskeskusest välja, asjadki jäid ostmata. Tüdruk lihtsalt läks nii endast välja, et kartsin, et ta lämbub oma nutu sisse ära. Põhjus oli aga väike nuku riiulil, mida ma ei soostunud ostma. Ei aidanud minu meelitused, rahustused, korralekutsumine ega käruga teise riiuli taha minek. Tulemuseks oli laps kaenlasse ja autosse. Lõpuks rahunes peale 20minutilist nutumaratoni.
Tere!
Kujutan ette seda olukorda seal kaupluseriiulite vahel, sest seda vaatepilti võib pea iga päev mingis poes näha. Selleks ei pea olema laps nn"jonniealine". Pigem on probleem selles, et lapsel on omad vajadused ja tema ei saa aru, miks talle just neid keelatakse. Kui selgitust hakata tegema kaupluses, siis on laps juba omas emotsioonis ja tema vastuvõtukanalid suletud. Mida siis teha?
Üks võimalusi on, et eelnevalt enne ostudele minekut selgitada lapsele, et täna me ostame seda ja seda, aga neid ja neid asju me täna ainult vaatame. Sellist probleemi ennetamist on võimalik teha siis, kui laps on rahulikus meeleolus ja koostöövalmis.
Kui jonn ikkagi tuleb?
Siis mõista last, et on kahju, aga seda me siiski täna ei saa lubada. Vanemad sageli ärrituvad lapse jonnist ja käituvad ärrituvalt. Selline käitumine ei aita lapsel rahuneda. Kannatlikult last mõistes ja kuulates möödub jonn iseenesest. Eesmärk on aidata lapsel oma jonniga ise hakkama saada. Peale rahunemist tunnustada, et laps sai oma jonnist ise jagu.
Rahu ja kannatlikkust!
