Kuidas õpetada oma last enda eest seisma? Minu poeg 2-ne, naabripoiss 2,5. Naabripoiss kiusab minu oma igal võimalikul viisil. Lõhub tema mänguasju, loobib võtab väiksema käest ära(meie peres mänguasju ei loobita, muidu need kaovad mõneks ajaks kapi otsa peitu). Virutab kõigega vastu pead, mis ette juhtub, tõmbab turnimisredelilt alla. Lükkab teda selili maha või tuleb selja tagant ja "murrab" jne jne Ja seda kõike ilma põhjuseta. Näiteks tuleme õue,ütleme tere ja vastuseks lükatakse minu poeg lihtsalt selili või kägistatakse. Ma ei tea kuidas reageerida, sest naabrinaine ise ei tee sellest väljagi, see nii normaalne tema arvates-poisid. Mina olen riidlenud poisiga, rääkinud nii hea kui halvaga, ta ainult naerab mulle näkku.
Oleme püüdnud vältida nendega koos õues olemist, aga laps tahab võimalikult palju ikkagi õues värskes õhus olla. Oleme käinud teistel mänguväljakutel, aga mingil määral tuleb nendega ikkagi kokku puutuda. Ja kas see nn põgenemine ongi kõige parem lahendus. Tahaks kuidagi õpetada oma last ise enda eest seisma, sest nii lasteaias kui koolis tulevad need teemad ju taaskord päevavalgele. Või on selleks ajaks minu poeg ise jõudnud sellesse rolli, kes teistele haiget teeb. Praegu ta õpib ju vanemalt poisilt seda. Need päevad, kus nad on mingil määral kokku puutunud, on minu poeg hoopis teistsugune-jonnib rohkem, kiusab koera ja hammustab ja lööb mind.Olen talle küll selgitanud, et see, mis naabripoiss teeb ei ole ilus ja teistele ei tohi haiget teha. Aga tundub, et ta peab kuidagi end välja elama ja samaga vastama. Naabripoisile ta ise meelega haiget pole teinud.
Kuidas peaksin oma last õpetama enda eest seisma ja kuidas naabripoisiga käituma?
Olete tõesti raskes olukorras. Tähtis on, et te ei hakkaks ise õueminekut ja naabripoissi pelgama. Seda tajutakse n.ö. õhust ja see teeks olukorra ainult raskemaks. Loomulikult vajab teie laps teie tuge ja abi. Olen nõus, et eelkõige on tähtis ka õpetada laps enda eest seisma. Esimeseks, mida tema teha saab, on öelda :"Mul on valus." Või "mul on valus, kui sa mind lööd."
See võib tunduda liiga lihtne, kuid just see jääb sageli puudu. Lapsi õpetatakse küll mitte välja tegema, vastu lööma jne. kuid mitte ennast väljendama.
Teie võiks ära oodata naabripoisi reaktsiooni. Kui midagi ei muutu või järgneb uus agressiivne tegu, peaksite ka teie sekkuma. "Sa lõid Markot. Markol on valus. Ma olen pahane. Ma ei luba oma lapsele haiget teha."
Kui olete selleks olukorraks valmis, on kergem endast mitte välja minna. Tähtis on, et räägiksite rahulikult, kuid kindlalt ja veendunult. Niipea kui teie hääles kõlab alatoon "kuidas sa küll võid nii paha/vastik laps olla", kasvõi väljaütlemata kujul, rikub see öeldu mõju ära ja pigem provotseerib tegu kordama.
Kui tegu siiski kordub, tuleb uuesti reageerida. Korrata öeldut sama kindlalt ja veendunult. Hea oleks laskuda seejuures lapse tasandile, s.t. kükitada maha, vaadata talle silma (enne ütlemist võiksite korraks sügavalt sisse ja välja hingata). Mina võib-olla puudutaksin last seejuures, paneksin käe käsivarrele. Aga siin peab olema väga tähelepanelik. Ja seda võib ainult juhul, kui suudate täiesti rahulikuks jääda! See ei tohi mingil juhul muutuda sakutamiseks, lükkamiseks jms. Ja poisi emale ei pruugi meeldida, kui võõrad tema last puudutavad. Mina olen lihtsalt kogenud, et pingesolevate laste puhul õrn ja rahulik puudutus võib aidata nii lapsega kontakti saada kui lapsel rahuneda.
Kui tegemist ei ole just olukorraga, kus lähete õue ja naabripoiss vastab tervitusele löömisega, püüdke tähele panna lastevahel toimuvat, et mõista, milliseid sõnumeid see laps sel moel edastab. Näiteks: talle ei meeldi, et tema mängu segatakse (temaga koos püütakse mängida) ja ta püüab oma piire kehtestada; ta tahab ise mängida sama asjaga,millega teine; teie lapsel tuli ilusam liivaloss kui temal jne. Sel juhul, kui ta lööb, alustate ikka tema käitumise kirjeldusest ja selle mõjust Markole.
NB! vältige igal juhul etteheiteid, sildistamist (paha, kiuslik), küsimist (miks sa nii teed?), ähvardamist jm. suhtlemistõkkeid, mis igapäevaelus paraku tavapärased on.
Vt. Th. Gordon "Tark lapsevanem".
Järgnevaks sõnastage lapse käitumise võimalik ajend, mida tajute. Nt.: "Sulle ei meeldi, kui Marko sinu asjadega mängib."
Edasi võite teha ette paneku olukorra muutuseks. Nt. "Kas sa lubaksid Markol mängida oma autoga, kui ta küsib?"
Need olid lihtsalt improviseeritud näited. Tegelikult võivad olla ju ka muud põhjused. Igatahes on sel lapsel väga piiratud eneseväljendamisvahendid: löömine. Ja püüdes mõista ja sõnastada tema tundeid, vajadusi ja ajendeid, aitate nii ennast, oma last kui naabripoissigi.
Tegelikult võiks välja minnes kasutada ennetavaid teateid: "Marko tahaks sinuga mängida. Kuid ta ei taha, et sa teda lööksid." Või "Mulle meeldiks, kui Marko saaks sinuga mängida. Aga ma ei taha, et sa Markole haiget teeks."
Kui nendest viisidest mõne aja jooksul abi ei ole, tuleks naabrinaisega uuesti rääkida. Kui see vajadus päevakorral on ja tuge vajate, kirjutage uuesti. Praegu läheks pikaks ka seda näitlikult selgitama hakata. Ikka sammhaaval.
Ja oma lapsega peaksite sel juhul alati kaasas olema. Omapäi neid kahte ei maksaks jätta. Aga nii te ilmselt toimitegi.
Julgust ja enesekindlust! Ja rahu!
