2aastane poiss on nii muutunud. saan aru et suur jonniiga on see. aga peale selle ta veel lööb nii mind kui teisi, kiusab, togib, röögib oma tahtmist, mängib minuga. kunagi ta aastaselt ka lõi aga vahepeal oli nii hea laps. hull asi hakkas pihta siis kui issi töökohta vahetas- vähemalt nüüd annab seda tunda. ta tahab nagu nimelt kiusata teisi, nimelt tahab nagu lüüa, on hakanud natuke uuesti kadetsema.
omast arust ma küll tegelen temaga- mängime autodega, joonistame, värvime, plastiliinidega möllame jne.... ja käime õues pidevalt teiste lastega. aga koguaeg ei suuda lihtsalt taga koos mängida. vahepeal ta väldib ka minuga koos mängimast. aga siis kui ma ise oma asju teen, tuleb kiusama. ta on üks suur püsimatu ja kiuslik poiss.
ma ei suuda enam temaga pahandada, ma ei taha pahandada- aga see kõik tuleb niii automaatselt. alati mõtlen, et homme enam ei pahanda. olen ka ata pepule andnud kui ikka vihale ajab mind (olen vitsavastane muidu)...lihtsalt lähen närvi et ta ei kuula mind. ma ei taha ata anda talle, see kõige koledam asi.
issit on meil kodus vähe (nädalavahetustel on kodus) ja arvangi et kõik on sellest et ta elab seda minu või teiste laste peal välja. oma mehega on pisikesed probleemid- ma ei suuda sellist elu elada. tahan oma lapsele parimat. ei suuda nutta igal õhtul kui halb ema ma olen. mis eeskuju annan oma lapsele kui karjun ja pahandan temaga. ei suuda talle koguaeg vaikselt seletada et seda ei tohi teha, emmel valus, emme nutab- ta naerab nende peale ja vaatab kavala pilguga otsa ja teeb aina lollusi edasi.
kardan et äkki deprekas kallal hoopis mul, kui närvi lähen iga pisi asja peale. oh, ma ei oska midagi mõelda.
aga lapse issi ei saa sellest aru. ta arvab et lapsel ongi selline iga. lapse iga teine sõna on "issi". poiss tunneb issist väga puudust.
ma olen palju lugenud küll, kuidas käituda kui laps lööb ja teeb lollusi, aga mul läheb meelest ära kuidas käituda ja ikkagi pahandan. võibolla tahan lihtsalt oma tahtmist, kuna me mõlemad oleme poisiga kangekaelsed.
tahan lihtalt lapsele parimat ja normaalset pereelu. tunnen et ei suuda enam. kõik on kodus ju minu vastutada. lapse kasvatuses puudub mehe käsi. ja tuunen et nõrken järjest rohkem.
kuidas käituda 2aastase lapsega? kellel on samad probleemid? palju asju jäi kindlasti kirjutamata, neid probleeme on kindlasti veel ja veel.
Mummi, sa ei ole kindlasti halb ema, kuid momendil on sul raske ja see teeb sind kergesti ärrituvaks. Kirja lugedes tekkis mul mõte, et probleemid lapsega on tegelikult tagajärg. Põhjus on hoopis rahulolematus oma elukorraldusega. Sinu kirja lõpus on pikk loetelu asjadest, mis muret teevad. Küllap oled hoolitsev ja vastutust võttev inimene ja seepärast on kõik mured on sinu kaelas. Probleemid lahenevad ainult siis, kui nendega tegelda. Püüa nüüd probleemikesksest olekust välja tulla ja muutuda eesmärgikeskseks. See tähendab, et ära mõtle sellest, mis on halvasti, vaid mõtle sellest, kuidas oleks siis, kui sa oleksid rahul. EEsmärk on olukord või seisund, kus probleemi ei ole või see on lahenenud. Mis oleks sinu jaoks eesmärk? Eesmärke võib ühe probleemi lahenduseks olla erinevaid. Võtame sinu probleemi: mees on kaugel tööl ja ainult nädalavahetustel kodus. Eesmärk : oleme koos. Võimalused selle eesmärgi saavutamiseks võivad olla(1) mees on kodulähedal tööl ja igal õhtul kodus, (2) mina lähen koos lapsega mehe töö lähedale elama ( kasvõi ajutiselt), (3) vahetame elukohta ( juhul kui mehe praeguse töökoha juures pole elukohta) jne. Need on lihtsalt näited, et probleemsel olukorral võib olla mitu erinevat lahendust. Kui olete eesmärgi sõnastanud, siis pange kirja kõik pähetulevad mõtted eesmärgi saavutamiseks. Seda nimetatakse ajurünnakuks. Seejärel valite sellest loetelust teile sobiva lahenduse. Kui siiski leiate, et olukorda ei saa muuta; ei julge või arvate, et olukord on ajutine( muuseas, ajutised asjad on kõige püsivamad), siis jääb võimalus muuta oma suhtumist olukorda. Otsige positiivset selles, et olete üksi. Pakun ideid *ei pea süüa tegema, * ei tule tülisid, *koju tulles armastab ja hoolib rohkem, * teenib rohkem, kui kodu lähedal jne. Meie rahulolu või rahulolematus eluga tuleneb sellest, kuidas oma olukorda tõlgendame. Rahulolust jälle tuleneb see, kuidas maailmaga läbi saame. Kui meil on paha tuju, siis kõik asjad ärritavad meid ja me läheme kergesti endast välja. Seetõttu, et olete halvas tujus, kannatab teie laps. Ta võib ju olla jonnakam, kui oli, kuid kindlasti suudate tema kapriise paremini taluda, kui olete rahul ja rõõmus. Nii, et kõigepealt tegelge tõsiselt oma elukorraldusega ja püüdke leida teile sobiv lahendus. Samal ajal püüdke ka last kuulata ja temast aru saada. Ütlete, et laps lööb ja segab teid siis, kui tegelete oma asjadega. Laps lööb, kui ta on vihane. Ta ise ei saa aru oma tunnetest, kuid tunneb, et on paha olla ja pärast löömist läheb paremaks. Siis võiks lapsele öelda, et ma saan aru, et sa oled vihane, sest ( siia põhjus, mille pärast on vihane) ei saa minuga mängida. Mulle ei meeldi, et sa mind lööd, sest mul on valus. Kindlalt võtate käest kinni ja ei lase rohkem lüüa. Ise olete rahulik ja ei tõsta häält. Seda tuleb võib olla mitu korda korrata, sest laps ei saa oma tunnetega hakkama ja viha ei lahtu. Võib ju õpetada, et kui oled ikka väga vihane, siis mine löö patja. Kui laps küsib issit, siis võib peegeldada lapsele, et "sa tunned temast ikka väga suurt puudust ja igatsed väga tema järele". Ärge kartke, et lapse igatsus läheb sellest suuremaks. Ei lähe, kuid laps saab teada, et teie mõistate tema tundeid ja see rahustab teda. Kõigepealt aga alustage enda olukorra või sellesse suhtumise muutmist. Teie õnn sõltub teie otsustustest ja valikutest.
