Kas on olemas mingit kuldset keskteed teise lapse sünniks. Soov ja tahtmine on olemas,aga kuidas edasi? Mis oleks kõige parem laste vanusevahe, et kumbgi laps ei kannataks. Et vanem ei tunneks ennast tõrjutuna ja eemaletõugatuna ja ei oleks armukade noorema vastu. Et noorem ei tunneks ennast mängust väljajäätuna olevat, sest tema on ju titta. Tunnen ka ise veidi hirmu, et kuidas kahe pisikesega hakkama saan, kuid sisetunne nagu sosistaks, et just nüüd on õige aeg.Aga kas ikka on? Vanem laps on siiani olnud tähelepanu keskpunktis,oleme teda nunnutanud,hellitanud,magab siiani meiega,saab vahel ka rinda veel öösel,ta on meie pisike kukutuiu ja väga kallis. Kui tuleb nüüd teine laps,kuidas siis oleks õiglane reegleid muuta...kuidas tunneks ennast teine laps, et nüüd..alala..saba kerra ja oma tuppa,oma voodi ja ära sega tita magab ja imeb sinu tisse?
Samas on endasgi vastastikused tunded,kas on võimalik teist last sama palju armastada,kui esimest(endalgi õudne et sellised mõtted vahest pähe tulevad)?Kuidas oma armastust jagada kahe pisikese vahel.Siiski on teise lapse soov kindel ja juba ma vaatangi poodides armastava pilguga beebiriiete poole ja igatsen teda KEDAGI.
Rasedus on parajalt pikk aeg, et harjutada esimest last.
Üht ja õiget vahet polegi mu meelest olemas. Palju sõltub ema soovist ja jaksamisest. Ma ise jäin teise lapse ootele, kui esimene poeg oli 1a9k vana. Alguses oli tal ehk raskem harjuda, et emme nii palju sülle ei võta (ta raske tegelane), kuid siin tulid appi mees ja vanaemad.
Rinda ta küll enam ei saanud selle aja peale, kuid kaisus magas vahel ikka.
Nüüd on poja 2a3k ning teine poja peaks sündima novembris. Titat ootame ikka koos, valime poest koos riideid ja mänguasju. Konks ongi selles, et suur õde/vend tunneks ka end asjalisena. Ta ei ole ju vähemtähtis, kuid lihtsalt saab veidi rolle juurde.
Kui ise tunda, et oled valmis kahe lapse kasvatamiseks, siis ongi see õige aeg. Kahtluseid ja põhjuseid miks mitte leiab alati.
Nagu öeldud, on rasedus piisavalt pikk, et terve pere saaks muudatustega harjuda ning kui neid lapsi juba kaks on - ei kujuta teistmoodi hästi ettegi!
Jõudu!
