Meie 1,8 aastane tütar on igati tore ja tubli tüdruk. Autoga meeldb talle sõita ja tavaliselt läheb ta hea meelega oma tooli. Nüüd on ta aga mitu korda avaldanud soovi, mitte oma toolis, vaid süles istuda. Täna lõppes see suure kisaga.... aga algas nii.
Oleme ikka aegajalt lubanud tal poest koju sõites, mis on umbes paarsada meetrit majade vahelist sõitu, kellegi süles istuda. Või kui on võõra autoga vaja sõita ja seal pole turvatooli. Minu jaoks see probleem pole olnud, aga ma ka tean, et turvalisuse huvides peab laps toolis istuma.
Täna hommikul ta juba autole lähenedes ei tahtnud eriti oma toolile minna ja auto juures avastaski, et ta tahab hoopis mustsõstraid veel süüa. Kuna meil veel natuke aega oli, siis läksime tagasi ja sõimegi nii kaua, kui tal isu täis oli ja ta oli nõus autoga sõitma minema. Auto juures ei tahtnud ta aga tooli minna ja nõudis sülle ja enne kui keegi kuidagigi reageerida jõudis hakkas veel nutma ka. Raskemaks tegi asjaolu veel see, et keskealine naabrinaine tuli värava peale ja rääkis kõva häälega, et näe nüüd nutab ja mis tal viga jne.
Meie läksime siis ümber auto ja lasksime tal rahulikult teisest uksest sisse ronida ja püüdsime lapsele ilusti rääkida, et näe emme läheb oma tooli ja issi oma ja kõigil on rihmad ilusti kinni ja nii peabki olema, et kui onu meid kinni peab, siis tal on hea meel, et kõik on ilusti ja teeb meile pai jne..... selle peale oli ta nõus ise oma tooli ronima... aga sõitma hakates mõtles ta ikka ringi ja tahtis välja ja sülle ja hakkas ikka nutma.....
Minu mure ongi järgmine -
- kas see, et ta mõnikord võib mitte toolis istuda, on viga?-
- kui ta toolis istub, siis istub! Kui ta ise ümber mõtleb, siis ma pean ikkagi endale kindlaks jääma?
- kuidas lohutada last kui ma olen autos üksi ja ei saa teda enda seljataga peale sõnade muud moodi aidata?
Lapsed tahavad juba õige varakult hakata enda ja maailma vahelisi piire testima. Nii teevad ka õige pisikesed väikelapsed. Korra lööd poes käega reeglile, et komme ei osta ja juba järgmine kord nõuab laps kõike, mida hing ihkab. Sama on turvatooliga. Kui ta korra on kogenud, et emme süles on mugavam ja sinna saab nutuga, siis miks ta ei peaks seda uuesti soovima. Lapsed vajavad piire. Nii tunnevad nad ennast turvalisemalt ja on ka nuttu vähem. Kui korra on järeleandmisi tehtud, siis on vaja piirid uuesti paika panna ja neile kindlaks jääda. Algul võib nutt olla kõva, kuid lapsega rahulikult ja kannatlikult rääkides (jah, see võib raske olla, aga kindlasti vaeva väärt) ja endale kindlaks jäädes tagab vanem lapsele turvalise keskkonna.
Nii võib ka lapse soov tuppa marju sööma minna olla piiride testimiseks. Isegi, kui vanemal on aega ja ei pea kuhugi tõttama, oleks parem oma plaanile kindlaks jääda. Lapsed, kes tunnevad, et saavad vanematelt sageli seda, mida hetkel hing ihaldab, on oma hilisemas elus kangesti hädas. Siis ju peab harjuma, et kõike ja kohe ei saa.
Sõidu ajal ei saa ju ka kohe lapse poole pöörduda. Vahel ei luba seda liiklus ja teeolud. Siingi võiks kasutada rahulikus toonis rääkimist ja püüda ise mitte ärevaks minna. Kui vanem on ärev ja murelik, siis laps tajub seda justkui õhust ja muutub nutusemaks. Juhul, kui laps istub turvatoolis näoga sõidu suunas, siis saab tahavaatepeeglist ka teda rahustavalt vaadata ja temaga rääkida.
