Selline mure , et 2.aastane laps on väga närviline.Juhtub ka nii , et lihtsalt hakkab hüsteeriliselt karjuma ja läheb agresiivseks( peksab käte ja jalgadega vahest ka peaga), kui oma tahtmist ei saa või kui midagi ei meeldi.Mida sellise käitumisega peale hakata?Olen temaga rääkinud rahulikult , et nii ei tohi ja nii saab haiget...jne , aga sellest ei ole mingisugust abi.Äkki keegi teab mis ette võtta sellise käitumisega või peaks üldse pöörduma arsti poole.
Selline mure , et 2.aastane laps on väga närviline.Juhtub ka nii , et lihtsalt hakkab hüsteeriliselt karjuma ja läheb agresiivseks( peksab käte ja jalgadega vahest ka peaga), kui oma tahtmist ei saa või kui midagi ei meeldi.Mida sellise käitumisega peale hakata?Olen temaga rääkinud rahulikult , et nii ei tohi ja nii saab haiget...jne , aga sellest ei ole mingisugust abi.Äkki keegi teab mis ette võtta sellise käitumisega või peaks üldse pöörduma arsti poole.
Lisaksin juurde , et läks hiljuti lasteaeda ja on ikka nö.memmekas.
pakuksin, et tegu ongi lasteaiast tingitud probleemidega ning laps ei oska oma emotsioonidega toime tulla
ehk saate nüüd suvel rohkem aega koos veeta
proovi ennetada olukordi, kus ta nii käituma võib hakata - räägi hommikul, mis päeval toimuma hakkab, paku talle valikuid, küsi tema arvamust jne.
ehk aitab. Igatahes ma julgen öelda, et meie peres jonni kui sellist ei olegi. Poiss ka 2-aastane ja kasutan ka ennetustaktikat - alati kui pean ära minema, räägin juba eelmisel õhtul, kes hoidma tuleb ja kuhu emme läheb. Pakun talle variante, milliseid särke selga panna jne. Laps on väga koostööaldis ja sõnadega saab talle kõik vajaliku selgeks tehtud.
Kui laps nutab hüsteeriliselt ja on oht, et tema agressiivsus muutub lausa ohtlikuks talle endale, siis selline käitumine võib olla üsna hirmutav. Ilmselt nõuab Teilt suurt pingutust jääda ise rahulikuks ja mõjuda rahustavalt ka lapsele. Viitate sellele, et lasteaias käima hakkamine võib olla esile kutsunud lapse selliseid reaktsioone.
Tõepoolest, selles vanuses toimub lapse arengus suuri muutusi - ta saab järjest rohkem iseseisvamaks, uudishimulikumaks, õpib kiiresti uusi asju (hakkab ise sööma, riidesse panema, potil käima jne), näib nagu ei peaks tema hooldamisega enam nii palju tegelema ja tähelepanu lapsele pöörama. Kuid siit tuleneb sageli ka vastuolu, sest laps vajab hoolt ja tegelemist nüüd hoopis teisel tasandil - tema vajadus ema (või keegi teine peamise hooldajana) läheduse järele on väga suur, tegelikult võib väita, et isegi suureneb, eelkõige emotsionaalse seotuse tähenduses. See on aeg, kui laps tunnetab oma mina ja saab endast järjest rohkem teadlikuks ja soovib järjest rohkem teha kõike ise, sageli protestib ägedalt keeldude ja piirangute vastu. Teiselt poolt vajab ta abi, toetust, tunnustust ja tähelepanu, et end turvaliselt tunda. Talle on hädavajalik lähedase inimese kohalolek, lähedal viibimine igal hetkel, kui ta seda vajab: mängides omaette vajab ta teadmist, et ema on lähedal, koheselt kätte saadav, et võib alati tema juurde minna, et siis jälle rahulolevana omi tähtsaid toiminguid edasi teha ja maailma avastada. Ta kogeb palju uut ja vajab lähedust, oma tunnete, uute elamuste jagamist koos kõige tähtsama inimesega. Kõige raskemini talutav ja seeläbi viha, agressiooni põhjustav, on lapsele sel perioodil hirm mahajäetuse ees.
Seega, näib, et olete emana tundlikult mõistnud, et Teie lapsele võib olla olnud lasteaeda minek raskeks katsumuseks. Mida rohkem areneb lapse kõne, seda rohkem saate kaasa aidata, et laps väljendaks oma soove ja vajadusi. Täiesti kohane on juba kommentaarides lisatud nn ennetustegevus. Kuigi ajalised mõisted on lapsele veel liialt keerulised, kuid teadmine, et emme läheb (nt poodi, teise tuppa) ja tuleb tagasi on väga oluline. Ja ikkagi, võib juhtuda, et laps ei ole valmis lasteaia jaoks ja eemalviibimist emast on talle liialt raske taluda. Sel juhul mõelge läbi kõikvõimalikud alternatiivid – kodune hoidja, osaline tööaeg, paari tunni kaupa lasteaiaga harjutamine jne. Mida aeg edasi, seda rohkem on laps valmis ja soovib teistega lastega koosolemist ning lepib teiste hoidjatega, kuid selleks peab ta kogema positiivseid elamusi ja kindlustunnet. Ja lõpuks, arvestades, et lapse närvisüsteem on väga tundlik- kui tõesti näib, et laps on väga hüsteeriline ja teda on raske rahustada, siis oma arstile ei ole liiast seda kurta. Kirjapandu toetub ju vaid oletustele ja ei pruugi arvestada Teie lapse eripära .
Tulin sama murega siia foorumisse praegu ja veidi lohutav lugeda, et minu pere probleem kohe silma hakkas, et ma pole ainuke. Asi tundub aga nii hull hetkel, püüan rahulikuks jääda, aga see on väga raske, olen ise ka juba paras närvipundar ja nutt tuleb kergesti peale. Laps pole veel 2-he aastanegi, aga jonni on nii palju juba. Käin mõnikord koolis ja tööl, laps on hoidjaga harjunud, seal on veel teinegi laps ja olen aru saanud, et neil läheb väga hästi ja laps on ka alati õnnelik, kui talle järgi lähen ja tahab koju tulla. Mõne aja pärast hakkab pihta - ei taha trepipeal ilusti käia, läheks koputaks mõnele uksele, roniks üldse trepist üles tagasi, siis ei taha autosse istuda, pärast ei taha autost välja tulla, ei taha tuppa tulla, ei taha seda ja toda ja nii on lõpuks hüsteeriline nutt, mis võib pikalt kodus kesta. Näen ju praegu last ainult õhtuti, tahaks temaga toredasti aega veeta, aga selline koju tulek tõmbab energiast nii tühjaks, et ei oska enam kuidagi olla. Kui ta mingi hetk maha rahuneb, siis on temaga lõbus mängida, aga kisa kostub meie korterist liiga tihti.
Nüüdseks on lasteaiaga nii , et kodust väljume ilusti nö. hea tujuga, aga niipea, kui jõuame lasteaia väravasse , siis hakkab jonn ja karjumine ( vahest lausa hüsteeriline). Oleme nüüd juba käinud 3 kuud seal , aga ikka ei taha harjuda seal olemisega. Niisiis iga hommik karjudes lasteaeda... Ja muidugi on probleem ka selles , et ta ei võta kasvatajaid omaks. Ei tea küll miks? Aga päeva peale nagu rahuneb maha- õnneks!!!!
Ja muidugi on probleem ka selles , et ta ei võta kasvatajaid omaks. Ei tea küll miks? Aga päeva peale nagu rahuneb maha- õnneks!!!!