Selline mure , et minu poeg 2 aastane, ei oska süüa ja kruusist juua. Kõige hullem see, et ta ei lase õpetada ka.Kuna käib ka lasteaias ja see on probleem kohe, sest kasvatajatel pole aega teda sööta. Ja nii ongi , et ta on vahest pool päeva söömata.(Kusjuures kodus üritan ka ikka , et ise sööks )Sööme koos perega ja tema ka oma laua taga pudrukauss ees. Ta küll üritab , aga ei tule välja ja jah õpetada ka ei lase , et kuidas lusikat hoida jne.Ja teine asi , et rääkida ka eriti ei taha ( aru saab kõigest). Tahaks teada milles asi ja mis ma tegema peaksin...
Ehk proovid võtta asja rahulikult. Ei sunni teda ise sööma, ei õpeta, kuidas ise süüa. Kui ta soovib, et sina aitaksid, siis aitadki ja ei kommenteeri. Lasteaias ei söö. No ja mis siis. Ega selle ühe päevaga laps nälga sure. Ja usu, et ühel heal päeval hakkab ta ka ise sööma. Mida vähem sunnid, seda rutem. Parem oleks, kui sa isegi mõttes ei muretseks selle teema üle. Lapsed tajuvad pingeid ka sinu mõtetest.
Selline on minu kogemus oma kolmanda pojaga. Mitte mingisugune sundimine ei aita.
Kallis, külaline! Teie pojal nüüd selline iga, kus kõige tähtsam sõna on "ise". See on lapse arengus oluline iga, sest siin pannakse paika lapse eneseusaldus ja veendumus, et ma saan hakkama. See pole muidugi lapse jaoks teadvustatud protsess, kuid just enesekindluse arenguga on see seotud. On väga oluline, et laps tunneks, et ta saab hakkama. Kui teie nüüd sekkute ja hakkate teda õpetama või siis, kui ta ise tahab süüa, teda söötma, siis annate lapsele kaudselt teada, et sa ei saa ju ise hakkama. Sellepärast laps ei lasegi ennast õpetada, et ei tekiks seda alaväärsuse tunnet. Mida teha? Kõigepealt kiitke last iga eduka katsetuse eest. Ärge öelge ainult, et oled tubli, vaid andke mina teade, nt nii:" Ma märkasin, et sa said täna juba päris palju ise söödud. (Seda, mida kiita leiate isegi siis, kui putru ei sattunud suhu raasugi, aga laps püüdis ise süüa.) Võib olla sööme nüüd veel natuke koos ka, mis sa arvad?" Kui te kodus sööte, siis kas laps tunneb, et ta saab vabalt katsetada ja ema valvas silm ei jälgi iga liigutust ja niipea, kui läheb midagi viltu, nii ema kohe reageerib sellele. Lapsed loevad meie kehakeelt ja kui te kasvõi vargsi teda jälgite, siis ta tunnetab seda. Eks proovige ise midagi uut õppida, kui teate, et keegi jälgib igat teie sammu. Proovige nii, et panete lapse küll koos endaga sööma, aga võtate söömaaega nii, nagu oleks seal kõik osavad sööjad. Kui siis tõesti lapsel kõht tühjaks jääb, siis söögiaja lõpus kiitke teda ja pakkuge koos söömise varianti. Kirjutate, et laps ka ei räägi eriti. Mulle tundub, et teil on lapse suhtes suured ootused ja te jälgite teda pingsalt.Võtke vabalt ja jälgige lapse arengut kõrvalt ilma ootusteta ja võrdluseta, et sõbranna või sugulase laps teeb juba seda ja seda. Iga laps areneb omas tempos ja mida vabamalt ta ennast tunneb, seda kiirem see areng on. Ilusat suve!
Iga laps areneb omas tempos ja mida vabamalt ta ennast tunneb, seda kiirem see areng on. 
Ilusat suve!