Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: arglik ja tagasihoidlik laps

miki
Külaline
Postitatud 28.05.2006 kell 22:01
kui laps on vastu näiteks sellele, et peab teiste ees esinema, tegema tunnis harjutusi mida ta ei julge teha, võtma osa teiste mängust jne kas siis ikka maksab teda väga sundida kui ta ise vastu on?
kuidas saaks sellist häbelikku last julgustada kui ta nagunii midagi teha ei julge, samas kodus on ta aga hoopis teistsugune kui seltskonnas.
Tiiu
Külaline
Postitatud 29.05.2006 kell 11:54
sundimisest ei ole kasu. laps siis hakkab veel rohkem kartma, kuni vihkamiseni välja. Pigem vaja ikka toetust ja mõistmist.
Vaike Kumari
Koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 31.05.2006 kell 12:04
Oleme kõik erinevad, ka lapsed. Mõni meist ei karda midagi ja teine kardab kõike ja kõiki. Polegi päris selge, millest see tingitud on. Midagi tuleneb kindlasti kaasasündinud närvisüsteemi omadustest, midagi aga põhjustavad kogemused. Lpsed õpivad ka vanemate ja teiste täiskasvanute käitumisest.Mõned küsimused mõtiskluseks. Kas olete ise või on abikaasa tagasihoidlik inimene ja tunnete ennast seltskonna ees ebamugavalt? Kas on lapsel halbu kogemusi esinemistega seoses? Või olete lapsele väikesest peale öelnud, et sina oled meil ju arglik ja tagsihoidlik laps? Laps on selle teadmisega koos üles kasvanud.
Nüüd mõni sõna vastuseks küsimusele, et kas sundida? Kindlasti mitte! Ometi on vaja mõnikord esineda - kasvõi koolis tunnis. Kuidas last aidata.Oluline on last kuulata, et ta saaks oma tundeid väljendada. Kuulamise käigus saate teada, mida laps tegelikult kardab. Seda ei pruugi laps isegi teadvustada, mis esinemise nii hirmutavaks teeb. Siin üks näide aktiivsest kuulamisest.
L. Ma ei taha homme kooli minna, sest õpetaja võib mind klassi ette vastama kutsuda.
V. Sa tunned tõesti suurt hirmu esinemise ees, kui juba täna muretsed homse vastamise pärast.
L. Jah, ma ei suuda muust mõeldagi, kui sellest, et see vastik Pelle hakkab jälle kõva häälega naerma, kui midagi valesti läheb.
V. sa muretsed selle pärast, et kui eksid vastamisel, siis teised naeravad.
L. Ja, see on nii jube. Ja siis nad pärast teevad veel seda järele ja mängivad asja hästi tobedaks. Jääb selline tunne, et olen täiesti rumal ja ei kõlba kuskile.
V. Sa kardad, et teised peavad sind rumalaks, kui eksid vastamisel. Jne. (Kuulamisest loe Th. Gordoni raamatust"Tark lapsevanem".)
Niisuguse kuulamise käigus selgub see, mida laps tunneb ja mida kardab. Edasi saab juba otsida koos lapsega lahendusi, kuidas olukorrast välja pääseda. Võib olla on laps nõus koduses õhkkonnas veidi suurema seltskonna ees esinema, võib olla kutsub klassikaaslasi sünnipäevale ja teeb neile väikese etteaste. Kindlasti tuleb siin arvestada lapse enda ettepanekutega.
Üldiselt on aga hirmude suhtes üks reegel: Hirmust saab üle ainult hirmuga kohtudes ja sellest läbi minnes. See saab juhtuda alles, siis kui laps on valmis oma hirmuga töötama ja teadvustab olukorda. Millal see juhtub, sõltub juba lapsest ja tema iseloomust - kogemustest ja kes teab veel millest. Olen kohanud inimest, kes oli valmis oma esinemishirmuga tegelema alles ülikooli esimesel kursusel. Smile
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!