• TUTVUSTUS
• Koolitused
• Nõustamine
• Projektid
• Lugemiseks

• Nõustaja vastuvõtt
• E-nõustamine
• Raamatusoovitused
• Nõuanded lapsevanemale
• Suhtlemisoskuste KKK
• Kust veel saab abi?

Liitu uudiskirjaga

Foorum :: Lapse areng :: kuidas lapsele mõjub ema närvilisus?

Külaline Külaline	[Vasta] Postitatud 21.05.2006 kell 15:32 olen 20 ja mul on 7kuune poeg aga raseduse ajal läksin mehest lahku.peale seda olen koguaeg masenduses ja nutan palju.kas see mõjub ka lapsele ja kuidas?
sanomi Külaline	[Vasta] Postitatud 21.05.2006 kell 18:20 Ema närvilisus mõjutab last otseselt. Pisike laps peab end emaga üheks ja tunnetab väga hästi ema emotsioone ja meeleolusid. Närvilisus võib tähendada närvilisust ka lapsel. Olen tähele pannud oma lapse pealt - kui ma millegipärast tujust ära olen või närveerin, siis on laps (2a) ka kohe hoopis tujutum ja konfliktid kiiremad tekkima. Üksikema elu ei ole kindlasti kerge. Mis teile veidi rõõmsamat meeleolu looks? On teil mõni hobi, millega saate ka lapse kõrvalt tegeleda? On teil tuge oma vanemate poolt (ema hoiaks last kasvõi tunnikese, et saaksite iseendaga tegeleda)? On teil mõni vahva sõbranna, kes oleks nõus vahel abiks tulema? Tean ka paari üksikema, kes lihtsalt eri teid pidi kokku saanud ja nüüd kenasti kahekesi asjatavad (sõbranna-vormis siis). Kord hoiab üks lapsi, kord teine. Koos saab rääkida muredest ja kes veel paremini üksikema elu mõistaks kui mitte teine üksikema.
Vaike Kumari Koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja	[Vasta] Postitatud 22.05.2006 kell 18:23 Saan aru, et tunnete ennast praegu väga kurva ja üksikuna. Olete vist tõesti väga kurb , kui isegi laps ei suuda teie meelt paremaks teha. Kindlasti on raske üle saada kaotusest (sest lahkuminek lähedasest inimesest on kaotus) ja see võtab aega. Ärge keelake endale tundeid, kuid püüdke nendega tegelda sel ajal, kui laps magab. Julgege endale tunnistada kõiki tundeid, mida tunnete : valu, viha, armukadedust, hirmu, alandust jne. Püüdke neid välja elada. Nutke, joonistage, luuletage, kirjutage kirju olematule usaldusisikule, rebige ajalehti puruks või kägardage neid suure viha ja valuga nutskateks. Uskuge , see aitab. Mõne aja pärast hakkavad valusad tunded vaibuma ja asemele tulevad rõõmsamad. Ühel päeval märkate, et olete hakanud tegema tulevikuplaane ja mõtlema uue suhte peale. Praegu aga püüdke olla lapsele rahulik ja armastav ema. Me saame alati valida, kuidas käituda. Isegi kui tunneme ennast väga halvasti, võime otsustada, et ma olen armastav ja kannatlik ema ka siis, kui tunnen ennast kurva ja lööduna. Meie käitumine on meie otsustuste tulemus. Olen Sanomiga nõus, et lapsed tunnetavad ema meeleolu väga hästi. Loodan, et suudate nautida lapsega olemist ( see on üürike aeg, mis möödub ruttu ja mida ei saa kunagi enam tagasi) ja mõista, et see on suur õnn. Kui tunnete, et ei saa ise oma tunnetega hakkama, siis soovitan külastada psühholoogi. Saate oma mure ära rääkida ja võtteid enese abistamiseks. Julgust! Kui on väga halb, siis saab minna ainult paremaks! Kas see vastus oli abistav? Jah Ei
scarabeus Külaline	[Vasta] Postitatud 17.06.2006 kell 03:55 mina näiteks, kasutan varianti, et kirjutan tundmatule... nagu päeviku moodi.. aga mul on see keegi tundmatu, nimega Kallis tegelikkuses on see inimene olemas, kellel kirjutan.. aint et tema seda ei tea.. ege keegi.... aga samas on selline vabanemise tunne, et läheb kergemaks... tasapisi ei pane tähelegi, kuidas elu vahepeal omasoodu on läinud ja muredki ununevad.. hiljem hea lugeda ja analüüsida oma tundeid ja arvamusi...
Kertriin Külaline	[Vasta] Postitatud 19.07.2006 kell 09:38 Minu sünnitus oli raske ja seega ei saanud ma tükk aega voodist välja. Tekkis depresioon. Kui oma mõistusele tulin tegin katse. Üx päev andsin tunnetele voli ja aps oli nagu fuuria. Teine päev olin kui päike ja laps oli kui päike. tee oma järeldus. sina oled tema tugi ja kui ta tunneb et logised siis ta tunneb ebakindlust. ole talle hea tugi tal ei ole ju kedagi teist peale sinu. otsi endale ligi teisi lastega emasid see aitab. kas sul on kedagi kellele toetuda?
elli Külaline	[Vasta] Postitatud 19.07.2006 kell 13:10 Natuke kurvaks teeb, et noor inimene ,kellel on imearmas lapsuke, põeb seitse kuud lahkuminekut. Hakka ometi elama, kasvõi lapse nimel algul. Mees , kes jätab raseda naise, ei ole ometi väärt su pisaraid. Ise läksin joodiku juurest nelja lapsega ja ei ole kordagi kahetsenud. Lastest olen kasvatanud korralikud inimesed, mis kooselades vaevalt oleks õnnestunud.