5-aastane poiss on hakanud nii tohutult palju vinguma...Ei oska muud tõlgendust selllisele käitumisele panna. Kui midagi palun teha, siis tihti on vastuseks vinguva häälega protestimine - ma ei saa, ma ei oska, ma ei taha. Kui televiisorist kaob pilt arusaamatul põhjusel keset lastesaadet, võtab ta seda isikliku solvanguna ja peab mind süüdlaseks, hakates jalgadega trampima ja röökima. See pole tõsi küll enam vingumine vaid röökimine. Aga see tundub võtvat kogu mu jõu ja energia ja ma käratan talle, et Ära vingu! ja hetkepärast kahetsen, et seda tegin...Mis oleks õige käitumine, kuidas saada lahti sellest negatiivsusest, mis lapse sees on. Kui ma temaga sel teemal rahulikult räägin, kui vihahood ja vingumised on möödas, et kas ta saab aru, et nii ei lahenda midagi, siis vastab jaatavalt ja palub vabandust...Kuni järgmise korrani...
Selline käitumine võimendub siis, kui mul keegi külla tuleb (sõbranna nt), siis tahab ta konkreetselt näidata, et siin majas on võim tema käes... Ma ei tohi juttu rääkida...Samuti kui kusagil väljas või külas käime, saab iga asja peale tigedaks, mida mina teen või ütlen ja sajatab igasuguste sõnadega a la sa oled vastik, sa oled paha, ma lähen ära su juurest jne. Mina ei kasuta temaga suheldes iialgi selliseid väljendeid. Elame kahekesi seega ei saa ta eeskuju minu ja tema isa vahelisest suhtlemisest....Ma olen nõutu...Ja palun abi.
Tõepoolest võib lapse selline käitumine võtta kogu jõu ja kannatuse. Mõtleme natuke selle üle ja proovime leida võtteid, et sellist vingumist vähendada. Kirjutate, et laps on selliseks muutunud. See tähendab, et varem oli laps teistsugune. Mõtleme, millal me ise selliselt võiks käituda: kergesti endast välja minna, pahur olla, kisada jne. Kas pole nii, et siis, kui meil on paha olla, kui asjad on teisiti kui sooviksime. Siit nüüd minu küsimused teile mõtlemiseks. Mis muutus enne seda, kui laps vinguma hakkas? Kas lahkus keegi või kolisite ise mujale. Kas lapse elus muutus midagi, läks lasteaeda või tuli ära jne. Selline käitumine viitab mingitele rahuldamata vajadustele. Tavaliselt laps ise ei suuda oma käitumise põhjusi selgitada ja ta isegi ei tea neid. Kuidas siis last ja seeläbi ka ennast aidata. Kindlasti ei aita noomimine, kamandamine ja isegi karistamine mitte. Need on suhtlemistõkked ( loe Gordoni raamatut "Tark lapsevanem") ja tekitavad lapses ainult trotsi. Ükskõik, kus probleem ka esineb, tegelge sellega kodus ja võtke selleks kohe suur hulk aega. Kindlasti on vaja. et oleksite ise rahulik ja ka laps oleks võimalikult mõnusas meeleolus. Pange laps enda vastu mõnusasti istuma ja öelge, et teil on probleem, mille tahaksite lahendada. Andke lapsele mina teade, kus näitate, milline tema käitumine teid häirib, ja mis põhjusel. Kirjeldage ka oma tundeid seoses sellega. Püüan anda oma näite:" Kui sa ütled mulle, et ei salli mind, siis ma olen õnnetu, sest mina armastan sind ja tahaksin, et sinagi minusse hästi suhtuksid ja ma olen ka natuke tige, sest ma tunnen piinlikkust teiste inimeste ees sinu käitumise pärast. Räägime nüüd sellest, mis sind nii ütlema pani ( võtke jutuks viimane ja konkreetne juhtum, mitte juhtumised üldiselt). Laps võib nüüd vastata, mis teda häiris. Mina pakun nt niisugust vastust:" Külas sa alati räägid minust teistele ja kõik naeravad selle üle. See on nii vastik kuulata." Ükskõik, mida laps ka ei vasta, tuleb nüüd rakendada aktiivset kuulamist ehk peegeldamist (isegi kui lapse jutt tundub tobe). Nt nii " sa muutusid tigedaks, sest sulle ei meeldinud, et rääkisin teistele sinust" jne. Kuulamise abil saame teada, mis paneb lapse nii käituma nagu ta käitub ja samal ajal anname lapsele teada, et huvitume temast tõeliselt ja püüame teda mõista. Aktiivne kuulamine on tõeliselt hea vahend, et mõista oma last ja vestelda temaga südamest südamesse. Kui te pole seda varem kasutanud, siis lugege kindlasti juba mainitud raamatut "Tark lapsevanem" ja püüdke see oskus omandada. Südamega kuulamist teile!
Ma ei tohi juttu rääkida...Samuti kui kusagil väljas või külas käime, saab iga asja peale tigedaks, mida mina teen või ütlen ja sajatab igasuguste sõnadega a la sa oled vastik, sa oled paha, ma lähen ära su juurest jne. Mina ei kasuta temaga suheldes iialgi selliseid väljendeid. Elame kahekesi seega ei saa ta eeskuju minu ja tema isa vahelisest suhtlemisest....Ma olen nõutu...Ja palun abi.
