Tuba pole meil kodus eriti soe, kuid laps ajab potil käies tihti püksid maha ja keeldub neid tagasi panemast. Jookseb palja pepuga ringi, omal on bronhiidilaadne köha. Kardan, et ta jääb päris haigeks... Olen oma kartusi ka talle väljendanud, kuid miski ei aita. Need minateated on talle nagu hane selga vesi. Viga pole riietes, ta käitub samamoodi - ükskõik, mis püksid tal jalas on. Riidlemine ka ei aita. Seda juhtub päevas mitu korda. Kui lõpuks suure sõjaga või muul viisil oleme püksid jalga saanud, siis varsti on need jälle jalast läinud...
Pean ütlema, et mul tütar samasugune - üks võimatumaid põikpäid ja egomaniakke Aga põhijama on ikkagi selles et tihti teeb see, kui laps oma tahtmist saab, talle kasu asemel hoopis kahju.
Eksole, aga kuidas siis nii väiksele lapsele selgeks teha seda keerulist põhjus-tagajärg seost mida suuremadki lapsed sageli mõista ei taha?
Mina isiklikult järgin seda põhimõtet, et vanem on ikka targem kui laps. Ja laps aimab seda ausaltöeldes isegi ja vahetevahel piisab lihtsalt sellest kui talle selgitada mitu minutit järjest mis juhtub kui ta sinu järgi ei tee, ehk konkreetselt ta "surnuks rääkida". Ja isegi kui ta kõigest aru ei saa, mõjub see vahel üllatavalt hästi.
Aga nende isepäisemate lastega on muidugi raskem. Mina isiklikult olen teinud nii et kui laps ikka kuidagi riideid selga ei luba panna, panen kiiresti jõuga ja siis kiidan kui ilusad need ta seljas on, või juhin tähelepanu mõne lõbusa asja peale. Ega see niiväga lihtne ei ole jah, aga mõned asjad tuleb lihtsalt läbi suruda võsukese enda pärast. Edu taltsutamisel!
Ega ole midagi teha jah, kui ikka laps jonnib. Ma arvan, et sa ei jõua alati jahmerdada, kuni ta lõpuks ise nõus on panema. Kui ikka ei pane jalga, siis tuleb ise talle need panna ja öelda, et kuna tuba on külm ja tema haige, siis peavad riided seljas olema ja jutul lõpp!!!
Nõustun Siina ja Külalisega Vahel on vaja tegutseda ja mitte pikalt seletada. Eriti siis, kui olukord lapsele ohtlikuks või kahjulikuks muutub. Naljaks keeramise ja tähelepanu kõrvalejuhtimise nipp toimib väga hästi. Samuti võib proovida olukorda mänguks muuta. Näiteks panna endale ka samal ajal pükse jalga ja proovida, et kes siis saab kiiremini hakkama. Lapsevanema heatujulisus nakatab last ja jonniolukord murdub. Iseküsimus, kuidas alati jaksata enda head tuju hoida? Ehk siis jõuame kõige aluseni - iseendani. Kui minuga on kõik korras, siis saan aidata ka teisi ja olla neile toeks. Olles ise puhanud ja rahulolev suudan jääda kannatlikuks, tulevad mõtted, kuidas olukorda lahendada ja "nakatan" oma hea tujuga ehk ka teisi. Olen märganud, et minu enda halb tuju ja närvilisus on samuti "nakkav". Seega ei maksa imestada, kui ma kurjustama hakates lapse veel enam trotsi ja jonni täis ajan.
Aga põhijama on ikkagi selles et tihti teeb see, kui laps oma tahtmist saab, talle kasu asemel hoopis kahju.