Viimased pool aastat on mu 11 a. tütrega pidevad puhtuse ja korralageduse probleemid. Olen püüdnud nii hea kui ka kurjaga, midagi ei aita. Pesta ei taha (kusjuures laps higistab palju), riided käivad hunnikusse, aluspesu vedeleb küll diivani vahel või aknalaual, trenni vahetusriideid ega käterätti kaasa ei võeta. Muidu on õppimises ja huvialades väga tubli. Olen rääkinud temaga ilusasti, selgitanud enese eest hoolitsemise vajadust, olen ähvardanud tema lemmik trenni lõpetada - midagi ei aita. Varem olid asjad isegi väga hästi korras ja vannituba tema lemmik koht. Tihti saadan teda hommikuti uuesti pesema, sest kui istub hommikust sööma on tunda ebameeldivaid lõhnu. Kui küsin, et kas pesemas käisid on vastus alati jaatav, kuid kontrollkäigul vannituppa selgub, et nii kraanikauss kui ka hambahari on kuivad. Muidu meil omavahel probleeme pole, õpib hästi, elan kaasa tema huvitegevusele, aga see korralagedus ja mustus viimasel ajal muutub järjest väljakannatamatumaks ja meievaheliseks tülitsemiseks. Kardan, et selle pideva näägutamisega kaugeneb laps minust, kuid samas ei saa ju teda uksest välja lasta tema enda pärast haisupommina. Mida teha, kuidas saada teda enda eest jälle hoolitsema!?
Tundub, et sinul on probleem aga lapsel endal mitte. Mis sa näägutad - see ei aita ja kontrollida hommikuti hambaharja???!!!!Sina emme pese oma hambaid millal ja kuidas tahad ja sinu neiu millal tema tahab.
Miks sa ei suuda sedasi mõelda? sellepärast, et sa kardad, et mida teised inimesed sinust kui emast sellisel juhul mõtlevad?
Riiete koha pealt - kui on oma tuba on ka oma luba.Ei tule ju tütar sinu tuppa õiendama kuidas sul miski sätitud on? Kui riided vedelevad ka mujal siis on lihtne - lepite tütrega kokku, et kõik mis põrandal vedeleb visatakse minema(ja tehakse ka seda)
Vaata oma last ja ole uhke selle üle, mis temas olemas on - sa ju armastad teda
Too "kats": on tõesti minu probleem, kuid mitte selle mõttega, kuidas teie seda väljendate!!!??? Enne kõike lootsin siit foorumist head nõu saada, mitte "külma du¹¹i". Õigem on vist tõesti pöörduda nõustaja poole, kui kusagile foorumisse pori korjama tulla. Tundub, et teil "kats" on kas superlapsed, pole nad veel minu tütre ealised või on teil ükskõik millega nad tegelevad ja millised väljanäevad. Mina armastan oma tütart väga ja mulle ei lähe korda, mida minust arvatakse, kuid mulle läheb väga korda, mida minu tütrest arvatakse. Te võib-olla pole kuulnud koolis kiusamistest ja koolivägivallast, siis otsingi lahendust, et minu tütar ei satuks sellisesse olukorda. Kui juba riiete pärast lapsed õelutsevad, siis paha haisu pärast on ju veelgi rohkem põhjust. Ja kelle mure see veel peaks olema, kui mitte minu, et mu laps korralik välja näeks ja tal sõpru oleks.
Millise kommentaari te siis lisaksite, kui teema oleks: "Appi, minu tütart kiusatakse koolis paha haisu pärast, kuna ta ei taha ennast pesta ja pole minu asi, kui ta läheb kooli halva suuõhu või higihaisuga!?".
Teile "kats" aga soovin rohkem sallivust ja suuremat analüüsivõimet!
Ilmselt kellelgi polnud kurje kavatsusi. Mina näen katsi jutus seda mõtet, mida on rõhutanud ka nt. Vladimir Levi, et iga vanem on oma lapsele Mõjutaja nr. 1 ja igal inimesel võib ühepoolse pideva mõjutamise vastu tekkida tõrge. Aga kuidas lahendada sellist olukorda, loodan, et psühholoog vastab ka siin foorumis. Enamasti siin seda tehakse. Muidugi on halb, kui laps haiseb.
Mina nii pädev ei ole, kuid kujutan ette, et kui muu ei aita, siis tuleks pigem rõhuda e n d a mure ja tunnete kirjeldusele (=mina-sõnum), kui sellele, et Sa peaksid, jälle Sa...Laps ilmselt tajubki seda praegu võõra, mitte enda murena, kuid normaalse suhtlusega saab ju mõista ka teist inimest. Tuleks saavutada arutelu ja laps peaks ise pakkuma lahendusi.
Vladimir Levi kirjeldas ilusat juhtumit - tema poole pöördus ema, kelle poeg oli juba suur ja väga tubli, ülikooligi lõpetanud. Ainult et juba pikka aega, umbes ülikooli astumisest alates, poeg enam oma voodit ise üles ei teinud. Ja ema oli see hakanud häirima. Uurimise peale selgus, et poeg oli alati olnud hea laps, täitnud ema soovid. Ülikoolis õppis seda, mida vanemad soovitasid, tal endal nagu huve polnudki, või olid need kaotsi läinud. Levi arvas, et kusagilt ikkagi inimese mina ja isesisvus murrab läbi – voodi mittetegemine oli poja alateadlik valik, ainus võimalus tõestada, et ta on ka inimene oma vaba tahtega.
Mina ei julge tõmmata paralleele ega tea, mismoodi on teie peres lapse tublidus kujunenud, kas iseenesest, või vanemate suunamisel. See oli lihtsalt näide, kuidas asju saab vaadata eri nurga alt.
braavo - just sellist reaktsiooni ma ootasingi, sest järelikult jõudis kohale see mida ma kirjutasin.
Mis puutub minu lastesse siis poeg on 16 aastane ja nii 12 aastaselt oli meie peres see aeg, kus põmmiti uksi, häbeneti oma vanemaid ja ei hoolitud üldse sellest milline ise või tuba välja nägi. Ja siis ma jõudsingi järeldusele, et ainult mind häirivad tugevalt sellised asjaolud kuidas riidesse pannakse jne. Poega ennast need ei häirinud ja järelikult olin mina see kes valesti käitus!!
kujutage ette olukorda kus teie mees igal hommikul küsib, kallis, kas sa ikka hambaid pesid?ja läheb kontrollima teie hambaharja
Usaldagem oma lapsi rohkem
Tere! Mure muidugi tõsine, sest ega ükski ema ei taha,et tema lapsele halvasti öeldaks. Perekooli keeles on teil tütrega väärtusvastuolu, s-t. et lapse käitumine ei kahjusta kuidagi teid, ometigi ei saa sellise käitumisega leppida. Eelkirjutajad on toonud välja uute vaatenurkade tähtsuse. Kui need viisid, mida kasutate, oleks aidanud, poleks probleemi. Väärtusvastuolude puhul ongi nii, et lapsed sageli ei usu seda, mida vanemad räägivad, sest neil ju probleemi pole, pealegi pole see väidetav kahju veel sündinud(keegi pole veel haisu pärast norinud). Ja vastuseis vanematele on seda tugevam, mida rohkem vanemad kasutavad sina -keelt: Sa peaksid ju aru saama, et... Sa oled ju nii suur juba, et .... Kuidas sa ometi võid nii lohakas olla... jne. Selline pöördumine kahjustab lapse enesehinnangut, kuid ei aita probleemi lahendada.
Mis juhtuks, kui prooviksite teha midagi hoopis teisiti, nii, et laps tunneks, et vastutus jääks talle. Võtaksid ette ühe jutuajamise, mis sisaldab ka lapse ärakuulamist ja peegeldamist. Hea oleks minna isegi kodust välja, jalutama või kohvikusse. Sissejuhatuseks võiks öelda, et tahate temaga arutada üht olukorda, mis teile muret teeb. Tähtis on saada tema nõusolek ärakuulamiseks ja osalemiseks, Ütleks näiteks: SA oled mulle kallis ja ma armastan sind väga. Mul on heameel, et sa õpid hästi ja käid trennis. Viimasel ajal olen ma hakanud kartma, et minu pidev näägutamine pesemise teemadel võiks rikkuda meie suhteid ja mul oleks sellest kahju. (Kui laps midagi omaltpoolt ütleb, kuulake ära.) Edasi: Ma saan aru, et sa oled tüdinenud minu pealekäimisest, et sa end peseksid. Paistab, et oled kasvanud nii suureks, et tahad rohkem ise otsustada, kuidas midagi teha.
Siinkohal võiks kuulata, midalaps ütleb, kasutades aktiivset kuulamist, s.t. peegeldades lapse väljendatud tundeid, vajadusi ja väärtusi tagasi, korrates tema öeldu sügavamat mõtel oma sõnadega. Nt. ütleb laps: Jah, kõik peab olema nii nagu sina tahad. Vanema peegeldus: Sind pahandab, et ma sulle pinda käin, ma ei jäta sulle endale otsustamisruumi?
Kui last piisavalt kuulatud ja peegeldatud, võiks omalt poolt lisada veel mina teate selle kohta, mille pärast muretsete ja selgituse, mis muutub lastega selles vanuses: Sa oled kümnene. See tähendab, et sinu organismis toimuvad muutused. Kehahakkab tootma uusi hormoone ja see muudab ka higi lõhna. Ma olen mures, et sa ei pane seda ise tähele ja kui lähed kooli pesemata, võib keegi, kes seda lõhna tunneb, sulle midagi solvavat öelda. ma lihtsalt olen püüdnud hoida sind haigetsaamast.
Kui teil on tuua näiteid oma elust või kooliajast, võiks neid lisada. Ja jälle laps ära kuulata. Lõpuks võiks küsida, kuidas laps olukorda lahendada tahaks.
Kui laps lahendust ei paku, miks mitte käia omalt poolt välja, et nüüd, kui lapsel teada, mille eest teda kaitsta püüate ja teie olete aru saanud, et sundimine ei pane last enda eest rohkem hoolitsema, te loobute sundimisest. Vaadake paari nädala jooksul, kuidas asjad arenevad.
Tõenäoliselt tuleb üha enam olukordi, kus teie soovid ei kattu lapse omadega. Teie kirjast on näha, et hoolite oma lapsest väga ja tahate , et saaksite omavahel läbi. Soovitan soojalt minna Gordoni perekooli, sest seal praktiseeritavad oskused aitavd tõesti erinevates olukorades lahendusi leida sel moel, et omavahelised suhted ei kahjustu,vaid sageli isegi paranevad. Eriti siis, kui lapse arvamus ei kattu vanema omaga, on talle tähtis, et vanem ka temast aru saaks. See on dipolomaatia, mis on õpitav. Tulemuseks on mõlemale rahuldustpakkuvad suhted.
