Potitamisest on siin juttu ka olnud, aga mul mure veidi teise nurga alt. Potiga tegime tutvust siis, kui tütreke istuma hakkas (mul hakkas veidi hiljem, oli veidi üle 8 kuu), siis saime ilusti kõik potti ja rõõmu oli palju. Kusagil aastaselt tekkis tagasilöök, enam potile ei istunud, keeldus ja pani karjuma. Panime poti ära ja jätsime asja rahule, ei sundinud, ei riielnud jne. 1a6k paiku võtsin poti välja ja kuna oli suveaeg, võtsin mähkmed ära. Alla panin ainult ööseks ja kui läksime poodi või kusagile kodust kaugele. Lasi aga rahumeeli püksi, potile keeldus istumast, jooksis karjudes minema. Olin alati rahulik, ei sundinud, ei riielnud temaga, lihtsalt rääkisin ilusti, et ikka poti sisse pissitakse, näitasin, kuidas mina suurele potile pissin, pakkusin talle, et istume ka siis suurele potile, kõik nukud ja mõmmid ja kaisuloomad panime potile jne. Asi kestis samamoodi talveni. Laps sai kaheseks, tulemus 0. Jätkasime, ei kaotanud lootust. Vahe oli ainult selles, et laps oli õppinud häda kinni hoidma. Enam ei soristanud pidevalt, tundide viisi hoidis kinni, kuni tammus jalalt jalale ja katsus end jne, no selgelt näha, et väga kange häda, aga potile ei istu. Hakkas veel sedasi sirtsutama, no et püksid kergelt märjaks, panen kuivad, kohe need märjaks, panen kuivad ja sedasi kasvõi 10 korda järjest. Lõpuks kannatus katkes, häbi tunnistada, aga kahel korral hoidsime mehega teda potil kinni, et ta ometi laseks sinna sisse, et siis saaks teda kiita-kiita-kiita ja rõõmustada, et ehk ometi siis jõuab kohale. See ei kandnud mingit vilja, rohkem mul ei olnud südant sedasi teha. Jätsime asja uuesti rahule, panin talle uuesti mähkmed alla (võibolla oli see ka viga), et ta julgeks pissida ja ei hoiaks sedasi kinni. Olen üldse väga rahulik olnud selle koha pealt, et küll ta hakkab, mis seal ikka. Nüüd on siis laps juba 2a5k. Tulemus jätkuvalt 0. Pott oli hoopis silma alt ära. Kodus hoidsin mähkmeteta, ei sirtsutanud ka enam, kui mähkmed alla panin, siis lasi sinna. Nüüd ilmad jälle soojemad ja hoidsin last terve päeva ilma, ka õues. Ja hakkas jälle sirtsutamine peale. Potijutu peale jookseb karjudes ja eitahatades minema. Mul on lihtsalt mõistus otsas. Ma ei hakka küsima, mis ma valesti olen teinud, saan ise ka aru, et see sundimine. Kuidas ma saaksin ta lõpuks ometi potile? Või jääbki koolini mähkmetega?
kas sa oled proovinud jõuda sinnani, miks lapsele ei meeldi pott? Ehk siis kasutanud tunnete tagasipeegeldamist.
Asjakohane siis umbes nii vist (loodan, et koolitajad parandavad vajadusel): sulle ei meeldi potile istuda....ei meeldi (arvatav lapse vastus)....sulle tundub, et pott ja potilkäimine on sinu kiusamine....
jne, mis tundub, et last vaevab. proovida vältida küsimusi, vaid esitada väite vormis...kui laps ei nõustu, proovi muud tunnet.
lihtsalt neutraalselt püüda jõuda lapse tunneteni. Pärast minna selle juurde, et kui ta püksid märjaks teeb, siis on emme kurb ja peab tegelema pesu pesemisega ning mängimiseks jääb aega vähem.
Kui laps paremini räägib, siis võibki küsida tema arvamust, kuidas probleemi lahendada. Et emme ja issi võiks mähkmetele kuluva raha eest hoopis midagi ilusat osta talle jne.
lapsevanemana torkaks pähe alustuseks osta raam suure poti peale (tuttava laps nõustus vaid sellega potil käima), rääkida-rääkida (te olete kindlasti rääkinud juba tüdimuseni ), et kõik inimesed käivad poti peal pissil jne.
Lohutuseks võin öelda, et lõpuks on nad kõik potil hakanud käima mõnel jõuab see soov veidi hiljem kohale...
Ilmselt selle lapse jaoks liiga vara sai eksperimenteeritud. Potti ära enam ära peida, aga nüüd ta peab nägema: sellest, et see toanurgas seisab, ei järgne mingit ähvardust/vihjet/meelitust potile minna. Pott lihtsalt on nurgas ja ei hammustagi. Kui teema on maha rahunenud (u. paari kuu pärast), siis hiljemalt võiks mähkmed ära jätta. Ei teagi, kumb on parem, kas püksid või paljas tagumik. Pükste puhul kindlasti mitte esimese sirtsu peale vahetada. Võib suisa ignoreerida, las mõtleb ise. Sõna "pott" ei tohiks jätkuvalt mainida, aga võid ju virina korral öelda umbes et ~ suured inimesed püksi ei pissi ja sellepärast neil püksid märjaks ei saagi. Põrandale laskmise korral ütled, et nii pole ilus. Võimalusel las koristab ise. Ja ikka rahulikult, nüüd jääb üle ainult kannatust. Pott peab muidugi kogu aeg toas seisma.
Eelmisele: 2,5 aastane on ehk selliste dialoogide jaoks veel väike?
Kui aga märjad püksid talle "meeldima" hakkavad, siis tuleb teha selline kord, et on peale püksilaskmist palja tagumikuga.
Tere! Muidugi on mure, kui laps hakkab kolmeseks saama ja potilkäimine veel vastuvõetamatu. Vaevalt keegi oskab öelda, miks täpselt asjalood selliseks on kujunenud. Ja seda, mis olnud, ei muuda ning süütundest pole ka kasu. Sanomi ja Maiu soovitused on minu meelest asjakohased ja tasuvad rakendamist. Rahulik meel, kannatlikkus, pott nähtaval loomuliku asjana, laste prill-laud ja mina - sõnumid. Just siis, kui püksid märjad, mustad: Ma olen kurb, et pissid/kakad püksi, sest mul kulub palju aega sinu pükste pesemisele ja saan sinuga vähem mängida.
Kui ise WC-sse lähete, saate anda mina teate: Mul on pissihäda ja ma lähen nüüd pissile. Mul oleks hea meel, kui sina ka hakkaksid potti pissima. Siis ma ei pea niipalju pesu pesema ja meil jääb rohkem aega mängida.
Lastre prill-lauda võiks minna koos lapsega valima ja ostma, rääkides, et ühel päeval on laps nii suureks kasvanud, et tahab ise WC-sse minna minna ja siis oleks hea, kui see prill-laud olemas oleks, sest nii on lapsel mõnusam istuda.
Mõned küsimused -soovitused veel. Tihtipeale juhtub nii, et vanemad korraldavad lapse elu väga ära: suunavad mängima, valivad riided, õpetavad igal sammul, kui laps midagi ei taha, "moosivad" teda jne. Sel juhul jääb lapsel oma iseseisvuseks vähe võimalusi. Mõni laps muutub lihtsalt jonnakaks, mõni keeldub söömast, mõni potil käimast.
Mõnikord on potist keeldumine aga võimaluseks vanemate tähelepanu saada.
Jälgige, kuidas te annate positiivset tagasisidet. Et seal poleks "sabasid": kui olete millegagi rahul, väljendate heameelt selle üle, lisamata "kui sa veel potil ka käiksid, oleksid täitsa tubli".
Ehk on veelkord mõistlik mõneks nädalaks teema maaha võtta ja siis uuesti alustada.
Kas mõtlete last lasteaeda panna ja kaslaps tahab sinna minna? Kui jah, ja laps tahab ja kui on lasteaiaga ja lastega tutvunud, võib see olla üheks motivaatoriks. "Lasteaeda saab minna siis, kui oled õppinud potil käima."
Pange tähele, kuidas käitute, kui laps on millegipärast häiritud, kas peegeldate lapse tundeid? Sellest saab laps oma väärtuse tunde ja sisemise tasakaalu ning sel võib olla positiivne kaasmõju potilkäimisele.
Jälgige, et te ei võrdleks last( teised lapsed käivad potil juba 2 aastaselt, mina sinuvanusena jne. ) ega häbistaks teda (kui sa püksi pissid, hakkavad teised sinu üle naerma).
Ja kas on keegi lapsele tuttav inimene, kellega teda mõnikord jätta, kellega ka potilkäimine võib teisiti välja kukkuda? Oma noorema lapsega olin ka just potiprobleemiga silmitsi, kui täditütar, kes justkui sündinud lapsehoidjaks, teda hoidma tuli ja nagu võluväel läks laps ka potile ja sestpeale oli mure murtud.
Kui mure siiski ei lahene, võiks konsulteerida pereterapeudiga. Aga nagu eespool öeldud, kõik on siiski hakanud potil käima. Kannatlikust ja rahu ja loovust ja rõõmsat meelt!
Laps on mul tõesti ei suhtle veel nii palju, et oskaks öelda, miks talle meeldib/ei meeldi midagi teha. Ma arvan, et potijutu peale vastab ta mulle lihtsalt konkreetselt, et "ei taha" ja ongi kogu tema vastus. Aga muidu tunnete peegeldamist ja mina-sõnumeid tõepoolest ei ole osanud kasutada, proovin end nüüd jälgida ja sedasi talle läheneda.
Lapse elu on meil vist tõesti üsna ära korraldatud, aga meil on selline hästi pisike ja peenike laps, söögikorrad peavad olema paigas, et ta üldse midagi sööks, nii siis ongi õueskäimine (enne sööki) ja söömine suht paigas, mingeid vahenäkse ka ei tohi olla. Ma ei kujuta eriti ette, et võiks seda muuta. Aga mängude osas muidugi valib ise ja kui ta midagi ei taha, siis pole küll nagu moosinud. Tähelepanu puudust ka ei tohiks olla, ta meil esimene ja ainuke ja olen ikka alati tema päralt. Käin muidu poole kohaga tööl, siis on laps vanaemaga, aga temaga ei ole ka nõus potile minema. Lasteaeda ei ole veel mõelnud teda panna, sest ta on selline hästi õrnake ja võõraste seltskonnas tagasihoidlik laps, küllaltki klammerduja. Olen temaga isegi lapsepsühholoogil korra käinud perearsti soovitusel (lapsel on paaniline arstihirm, kuna olen ikka üsna palju mööda arste temaga jooksnud, samas mingeid eriti hulle ja valulikke protseduure pole tehtud). Mänguväljakutel ka eriti teiste lastega ei mängi, eriti mitte selliste lärmakamate lastega.
Üritame ikka positiivsed olla ja teie kõigi soovitusi järgida, loodan, et meie mure siiski peagi laheneb .
Mina tõesti usun, et poti sõna ei tohiks enam suhu võtta. Aga ta peab olema saadaval, kuni püksi või põrandale laskmine ära tüütab. Sellepärast ei ole ka mähkmed head. Usun, et ühel päeval näed, et laps on ise potile läinud ja kiidad teda siis selle eest.
meie puhul aitas, see kui hakkasin last iga potil käigu eest premeerima stendile asetatava poti pildiga ja siis teda valjult kõigi ees kiites, et vaadake ometi kui tubli laps.. mõelge vaid.... algul tundus selline lähenemine imelik... aga see mõjus...
j a täielik potil käimine sai teoks umbes 2 aastaselt...
kuigi lapsel oli ka väiksemaid tagasilööke, issi teadmatusest karistas last, kui too juhtus püksi pissima.. aga õnneks sai kõik mööda
oh, scarabeus, sul on hea nõuanne, ainult et ta ju ei istu sinna siiani . siiski-siiski ühel korral ta asjatas seal midagi ja korraga tuligi pissi, laps väga ehmatas ja hüppas püsti, osa läks potti ja osa maha, aga oh, kuidas ma juubeldasin ja kiitsin last ja olin õnnelik, et lõpuks ometi! ainukeseks korraks see jäigi, nüüd juba üle nädala sellest ja potist ei taha ikka midagi kuulda. Nüüd siis juba 2a7kuud. Olen üsna ahastuses
meil aitas see kui läksime perega mänguasjapoodi ja andsime pojale potid ette, valis omale ühe neist ise. Seekord siis eriti uhke, käetoed ja sangad. Olemas kodus oli tavaline pott ja pehme äär suurele potile, mõlemad olin ise ostnud. Sel samal päeval tegi mu 1a 8k poeg pissi potti, küll meie suureks imestuseks sinna esimesse tavalisse. Nüüd käib ilusti potil kui püksteta on, pükstega veel harjutame. Ka lõunauni on mähkuta.
), et kõik inimesed käivad poti peal pissil jne. 
mõnel jõuab see soov veidi hiljem kohale...
mõelge vaid.... algul tundus selline lähenemine imelik... aga see mõjus... 
aga õnneks sai kõik mööda