Meie väike 3a. neiu fantaseerib või luiskab igasugustel teemadel. Need ei ole mitte nn. hädavaled vaid situatsiooni kujutlused. Mõnel juhul võib asi aga häirivaks muutuda. Ma ei või iialgi teada, kas tema "kõht valutab" on seotud selllega, et tal tõesti kõht valutab või on see sellest, et emal eile kõht valutas ("ema" küsimuses on ta väga tundlik: ma ei tohi midagi valutamas välja näidata, muidu hakkab laps nutma ja nutab kauemgi kui oma valu peale, viimasest saab emme õpas ju kohe lahti). Aga valed tulevad ka teemal, et issi oli midagi lubanud teha. Kui öelda, et isa nii küll ei öelnud, siis puhkeb väike luiskaja südant lõhestavalt nutma (pisarad on tal iga tõsisema sõna peale tulemas. Mingi asja keelamine seisneb alati pikas-pikas ilukõnes ja ma ei või siis kah kindel olla, et solvumise pisarad purskama ei hakka.)
Ja loomulikult tulevad luiskelood ka tüki maad süütumatel ja puhtalt fantaasi teemadel.
Kus maalt tuleb lugeda seda luiskamist lihtsalt illusioonideks, aga kus maalt õelda ei, laps sa valetad? Kas on tegu järje kordse "ealise iseärasusega"?
Teil on kõhklused selle üle, millal last uskuda, millal mitte ja muretsete selle üle, kas mitte väikesest neiust juba luiskaja pole saanud. Isegi hea tahtmise juures on sageli lootusetu tõde taga ajada. Tõepoolest lapse maailmas on palju ruumi fantaasiale ja kujutlustele ning see on õigupoolest tore ja hea oleks seda võimaldada areneda. Kust siis hiljem tulevad loovad ja arenemisvõimelised isiksused?
Aga valega on jah hoopis teised lood. Kirja lugedes tekib küsimus, mida laps taotleb, mis on tema tegelik vajadus. Kas ehk sülle võtmist ja tegelemist ning püüab enda vastu sel viisil huvi tekitada? Ta ju ei pruugi tõesti teada, mismoodi see on, kui kõht päriselt valutab, samas on ju aega-ajalt ikka kõhus imelik tunne. Kui ta on kuulnud, et emal on ka vahel nii, siis piisab soovist ema moodi olla või lihtsalt kuidagi nimetada seda, kui kõhus on imelik tunne. Vahel piisab sellest, et teda tõsiselt ära kuulata, „Sul kõht valutab? Näita, kus, pane näpp sinna, vaatame koos. Oi näha pole praegu midagi. Kas mina võin ka käe panna sinna? Mis sa arvad, mis nüüd peaks tegema?” jne. Vahel võib ju ise pakkuda, näiteks kas tee/vee joomine aitaks või hoopis veidi pikutamine või tõesti süles olemine? Need on vähe pingutust nõudvad asjad ja samas ei ole põhjust arvata, et seda „mängu” ta väga pikalt ja päevast-päeva mängida tahaks. (arvan, et vältima ma peaks sellisel hetkel mingeid erihüvesid, nt uusi asju lubada, kommi jne; seega mitte midagi sellist, mida hiljem teadlikult ära kasutada).
Ja tegelikult ei või ju kunagi teada, millal on tal tõsi taga. Kui tal midagi viga pole, on varsti näha tema enesetundest. Võibki kokku leppida, et kui läheb üle, siis mängib edasi. Peamine pakkuda lapsele kindlustunnet, et temast hoolitakse ja teda mõistetakse. Oluline on ka see, et tal oleks võimalus saada tähelepanu, sülle jms. ilma hädavaleta.
Mis puutub kujutlusvõimesse ja fantaasiasse, siis sageli on tõesti väikelapsel raske vahet teha reaalsuse ja väljamõeldise vahel, sellele aitab kaasa mängu-, muinasjutu- ja filmimaailm. Sageli võetakse midagi üle ja usutakse siiralt, et nii on ka päriselt. Ja see on loomulik.
Teil on olnud juhtumeid, et tütar luiskab midagi isa lubaduste kohta. Kes teab, võimalik, et see on tema viis väljendada oma soove ja ootusi. Hea oleks, kui ei peaks tõde ja valet ilmtingimata välja selgitama ja väikest fantaseerijat valetajaks tembeldama. Üks võimalus on reageerida näiteks nii nagu tõlgendaksite tema kahtlasevõitu ütlust tema soovina („sa siis tahaksid, et isa teeks…., lubaks… , ütleks……vms.).
Meenub üks vahva samateemaline raamat, kus on toredaid mänge ja harjutusi: H.Baum „Mina küll ei valetanud”, 2003. Lapse emotsionaalne areng 3.-7.eluaastal.
Soovin teile usalduslikke suhteid, vahvaid mänge ja fantaasiaid.
