Kokkuvõttes...seletan pisikese loo. Mina kasvasin üles vaid emaga ja põhiline stressor ja kompleksitekitaja oli tema. Ta ütles kibestunud olekus oma kehva elu laites mulle vaid negatiivseid ütlusi. ma nimelt juhtusin isa nägu olema...kes siis ilmast minu teismeeas(12) kahjuks omaalgatusel lahkus
nüüd olen ise ema ja seisan probleemi ees - mul on 14-ne väga kena tütar aga ta häbeneb hoolimata minu suhtumisest, tunnustustest ja mis-iganes...oma keha! ta häbeneb oma naiselikke muutusi! juba aasta jagu on ta käinud käed ees, kampsunit väljavenitades, selg küürus...(( ta tõrjub tagasi minu ettepanekud, minna shoppama, et ostaks uue pesu talle jne. siiani olen lasknud lihtsalt oma õel talle kinkida nn. noorte pesukomplekte, kus on rinnahoidja või sportsärgik kaasas. Minu nähes ta ütleb, et päähhhh, milleks see aga kui musta pesu masinasse topin - näen, et ta kannab siiski neid!
no mida küll oma kalli tütrekesega teha? olen püüdnun igati hea ema olla, tunnustades ja kompenseerides oma puudujäägid oma lapsepõlves:S
palun soovitage
ehk käik psühholoogi juurde :
mulle tundub, et tal ON probleemid aga ta tõrjub neid ja peletab isegi minu eemale, kui temaga rääkima lähen või lasta minna nii nagu läheb ???(sest ma tean ju, et tal on olemas minu näol armastav ema, vägagi hooliv/abivalmis kasuisa ning armas õeraas, keda ta eluaeg igatsenud on)
Muutused kehas võivad selles vanuses tüdrukutel tekitada täiesti ootamatuid reaktsioone käitumises. Keha häbenemine on üks nendest. Kuid ka teistpidi äärmust võib ette tulla.
Kirjutate, et teie tütar püüab igati peita oma naiselikuks muutuvat keha.
Soovitan temaga sel teemal veel rääkida (" Ma näen, et sinu jaoks on probleem see, et su keha muutub naiselikumaks. See häirib sind?...")
Loodetavasti areneb teie vestlus ja saate teada, mis täpselt teda häirib kogu selle muutumise juures.
Selles eas on tüdrukud õrnad igasuguse hinnangu suhtes ning otsitakse pidevalt võrdlust enda ja sõbrannade vahel. Seega, hinnangute andmistega tuleks olla väga ettevaatlik. Ja arvestama peab, et sõbrannadega arutatakse sellist teemat võibolla meelsaminigi, kui emaga. Kuid kindlasti proovige rääkida ja tütre usaldust võita sellel teemal arutamiseks.
Edu teile nendeks delikaatseteks vestlusteks!
Tekkis veel paar mõtet seoses tunnustamisega.
Te kirjutate, et palju julgustate ja tunnustate teda, aga see ei aita. Seda kõike ei pruugi teie tütar tõesti kuuldagi. Teisisõnu võib see kõik tal ühest kõrvast sisse ja kohe teisest kõrvast välja minna.
Kiitmine ja tunnustamine ei toimi tavaliselt, kui neid tehakse liiga üldiselt (nt. Sa oled ilus. Sa oled tubli. jne)
Suurema tõenäosusega toimib kui kiitus on öeldud vahetult peale mõnda meeldivat tegu või asja. ( "Mulle väga meeldib see pluus, mis sul täna seljas. Minu meelest see värv sobib sulle." ; " Sinu soeng meeldib mulle väga. Minu arvates sobib see sinu näojoontega ja mul on hea meel, et sa otsustasid juuksurisse minna" jne.)
Koolieast (ja võibolla ka hilisemast ajast) võib paljudel olla kogemus sellega, et lause "Sa oled nii tubli" tekitas vahest isegi trotsi ja tahtmist vastu öelda, et ah ära aja või midagi sarnast. Kui aga lapsevanem või õpetaja kiitsid peale hästi õnnestunud kontrolltööd või esinemist, siis läks nägu naerule ja meel rõõmsaks küll.
: 