Minu kaheaastane tütar nõuab, et ma õhtul enne magamaminekut, öösel ja hommikul temaga koos potil käiksin. Päeval saab ta sellega enamasti ise hakkama, kuid vahel juhtub seda päevalgi.
Korra öösel kannan ma ta voodist potile pissule ja tagasi, potil toetab ta oma unise pea minu põlvedele. Aga nüüd tahab ta potil kogu aeg kallisid ja ta jookseb potile mitu korda enne uinumist. Olen ise juba teki all ja tema röögib seal "kalli!" Teda ei veena, et emme on väsinud ja tahab magada. Asi on hullem veel, kui annan nooremale lapsele tissi. Kuid see kordub ka siis, kui tita juba magab. Olen sellest tüdinud ja ärritun. Tundub, nagu teeks ta seda meelega. Samas kahtlustan, et tegemist võib olla armukadeduse ilminguga. (Ka voodis enne uinumist pean teda mitu korda kallistama ja talle tekki peale sättima...) Ei tea kuidas käituda.
Mul on ainult üks laps, viiene poiss. Temaga koos potil käimine lõppes u aasta tagasi. Pissil käis küll üksi, kuid pikemal korral tahtis temagi pea mu õlale toetada. Kadus see nõudmine millalgi iseenesest, nüüd tahab poti ette tooli, millel on mõned mänguasjad.
Kallisid sai ta muidu ka igal ajal, ma ei usu, et see läheduse puudusega seotud oli, lihtsalt ju see oli selline rahulik aeg, mil emme-issi kaelas olla.
Kindlasti ei tohiks sa seda kallistamist võõrutama hakata, kaheaastase lapse jaoks on see hellus ikka väga-väga tähtis ja sellest ilmajäämine võib tema eneseusku ja -kindlust päris kõvasti mõjutada. Tegelikult oli vanasti, kui piimapulbreid veel ei müüdud, see veel täiesti normaalne vanus rinnaga toitmiseks.
Ilmselt on tal hirm et ema kuskile kaob või et kontakt sinuga nõrgeneb, sest alles ta ju oli ise kõige tähtsam, kuni sündis beebi ja tema kuskile tahaplaanile vajus. Tean seda omast käest - kui teine laps perre sündis hakkas mu vanem nelja-aastane poeg tähelepanu saamiseks üleüldiselt halvasti käituma, varastama, isegi oma riideid lõikuma . Nagu Sinas-minas öeldakse - tal oli tass tühi, talle tundus nagu ta oleks unustatud, maha jäetud. Seejärel mõtlesime abikaasaga tõsiselt asjad läbi ja otsustasime et las siis kasvõi beebi nutab ühe minuti kauem, meie nelja-aastane väikene inimene ei ole ju vähemtähtsam ainult selle pärast et ta vanem on.
Tean et sülelapse emal pole üleliigseid hetki päevas just märkimisväärselt, aga kahepeale mehega üritage talle ka ikka tähelepanu pöörata, siis jäävad ka tõenäoliselt ebameeldivad tagajärjed, nagu alguses armukadedus ja aastate järel kibestumus, tekkimata.
Oled otsustanud oma lapsed koos üleskasvatada ja see on tore, Sulle esialgu küll raske. Tunned tüdimust ja ärritust ning ei tea kuidas käituda. Ehk on abi minu mälestustest.
Minu tütar oli juba kolmene kui poja sündis, kuid käitus Sinu tütrega väga
sarnaselt. "Korjake ta kohe minu voodist ära, ma lähen magama" - teatas ta mulle kõige ebasobivamal ajal, nimelt polnud suur pesukorv sugulaste juurest meieni jõudnud (aasta oli 1982), aga teist voodit meie elamisse (10 m2 köök-tuba) ei mahtunud kuidagi. See oli üldse uskumatu, aga kui meie oma diivan-voodi lahti tegime, siis uksest enam käia ei saanud, polnud ruumi avamiseks.
Tütrele pidin edaspidi iga päev mitu korda kinnitama, kuidas ma teda
armastan ja kui oluline abiline ta mulle on. Tütar andis beebile lutti, seisis
vankri juures valves kuni ma mähkmeid kuivama panin jms. Poissi mähkides rääkisin "talle": "Varsti kasvad suureks nagu Diana, siis sa enam ei pissi püksi ja oled emme abiline."
Kallistustest ei väsi me keegi iiagi, ehk kuluks Sullegi neid ära
praegusel väsitaval ajal enam ära ja mitte ainult tütre kallistusi.
Julgen arvata, et Sa vajaksid pisut puhkust (mõni jalutuskäik ilma lasteta või uinak, kui keegi lastega jalutab, tunnike kosmeetiku tugitoolis vms.) Küsi julgelt abi, mina omal ajal ei osanud ega ei julgenud seda teha ning kahetsen, kindlasti oleksid vanemad ning ämm mind aidanud meeleldi. Mina aga ei osanud selgelt end väljendada ja "ületasin eluraskusi hambad ristis", lootes, et lähedased inimesed loevad mu mõtteid ja tulevad ise appi. Ole minust targem!
Otsi ülesse usaldusväärsed sõbrannad, ema,isa,ämm, ai, oma õed-vennad ja anna
neile võimalus Sind aidata!
Pisut puhkust ja oled jälle valmis end jagama end kahe "nõudliku
armastaja" vahel.
Edu Sulle!
Parimate soovidega,
Anzelika
Kirja lugedes saan aru, et 2-aastase tütre potil käimine on saanud sinu jaoks probleemiks. Tundub tõesti nagu kasutaks tütar seda aega ära, et saada emmet natukene eemale noorema lapse juurest.
Kirjast küll ei selgu, kui vana on pisem laps, aga arvata võib, et laps, kes saab tissi, võtab ema tähelepanu peaaegu 100% endale. Nii juhtubki tihtilugu, et pere vanem laps hakkab välja mõtlema täiesti ootamatuid asju ja tegevusi, et saada ema tähelepanu hoopis endale.
Hea oleks lapsega rääkida sel teemal ja anda talle kinnitusi selle kohta, et teda armastatakse sama palju, kui väikest titat. Lihtsalt väike tita ei saa endaga veel ise üldse hakkama ja vajab natuke rohkem emme abi.
Ka Helena ja Anzelika annavad siin teema all oma kirjades mõtteid, kuidas siiski saaks ka vanemale lapsele näidata, et ta ei ole üksi jäetud.
Selle kinnituseks tuleb vahest tõesti paluda keegi appi väiksemat last hoidma, et saaks pühendada aega suuremale lapsele. Näiteks teha üks ühine pikk jalutuskäik ja mäng mänguväljakul.
Kui olete lapsele pakkunud turvalist tunnet, et emme on olemas ka tema jaoks, võiksite rääkida ka sellest, et emme ei pea kogu aeg juures istuma, kui tütar potil on. Kallistada võib ka peale seda, kui tütar on tublilt potil ise hakkama saanud.
. Nagu Sinas-minas öeldakse - tal oli tass tühi, talle tundus nagu ta oleks unustatud, maha jäetud. Seejärel mõtlesime abikaasaga tõsiselt asjad läbi ja otsustasime et las siis kasvõi beebi nutab ühe minuti kauem, meie nelja-aastane väikene inimene ei ole ju vähemtähtsam ainult selle pärast et ta vanem on.