|
LauraLeenu
Külaline
|
|
Postitatud 13.04.2006 kell 14:51
|
|
Mõistus on otsas, ei oska oma tütre käitumisega enam midagi teha. Mina ise periood hakkas juba tükk aega tagasi, kuid nüüd on isele lisandunud kohutav tigedus. Kui midagi ebaõnnestub, ta ei saa, mida tahab, on kohe meeletu viha kohal. Siis ta tahab kõike "peksada"- emmet, issit, diivanit, lauda, mänguaju jne jne. Vahel tulebki ja lööb, endal hambad ristis. Olen seletanud, et saame haiget ja muutume kurvaks jne, aga midagi ei mõju. Noomimise peale ainult naerab ja teatab, et tohib ikka. Viimasel ajal on hakanud ka asju loopima "mina tahan"! Oli periood, kui mul abikaasa andis esimese asjana lapsele kohe laksu, kui mingi ebakõla oli. Tunnen, et ei jaksa enam....Palun andke nõu, kellel sama kogemus olnud. Kuidas hakkama saite?
|
|
|
LauraLeenu
Külaline
|
|
Postitatud 13.04.2006 kell 14:57
|
|
Jätsin mainimata, et suur ei taha-periood on ka.
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 14.04.2006 kell 16:15
|
Mina näen seost issi laksude ja selle "peksamise" vahel, nii väiksel võib ju tekkida arusaam, et maailm ongi üks tige koht. Kuidagi peaks see arusaam tal muutuma. Kurbadele nägudele lisaks võiks ta näha oma ümber võimalikult palju ka rõõmsaid nägusid. Katsu oma sisemine optimism üles leida, raske on küll, aga mõtle sellele, et raske iga ei kesta igavesti. Midagi ta üritab oma käitumisega teile öelda, peab mõtlema, mida. Kuidas on teil kodune õhkkond ja suhtlusstiil, kas pisike põrguline on teinud kõik närvilisteks? Ei ole põhjust, teie olete ju suured, targad ja tasakaalukad inimesed! Võibolla saab ta liiga vähe tähelepanu. Võibolla aga hoopis liiga palju, kui on emaga pidevalt ninapidi koos nelja seina vahel. Võibolla ka parasjagu, aga ükskõik, kuidas sellega on, kardetavasti enamus sellest tähelepanust on viimasel ajal selline murelikku sorti. Ei tohiks vaadata teda igas olukorras juba ette hirmuga "oh ega sa nüüd jälle ei hakka..."
Teil on välja kujunenud kindel stsenaarium, mida mööda konfliktid arenevad. Peaks katsetama eri variante, kuidas seda muuta. Kui kurba nägu juba küllalt tehtud, võiks proovida näiteks üldse mitte reageerida, kui hakkab laamendama. Kui lööb, olge tõsine, aga ärge öelge midagi. Ärge kohe tund aega või kauem midagi öelge, las elab ennast välja ja siis vaatab, mis nüüd peale hakata. Käituge, nagu teda poleks olemas (ohtlikud vmt. kohad - köök, raamatukapid - võib eelnevalt blokeerida.). Eksperimendi huvides võib ju kannatada päeva-paar nt. segamini tuba. Äkki ta pikapeale leiab, et tema meetod ennast väljendada ei kanna vilja, kuna emme ei "võta toru" ja ta otsib kontakti teistsugusel viisil.
|
|
