Meil 4 aastane poiss, kes armastab vanaema ja vanaisa juures olla. Nädala sees käib lasteaias kuid enamus nädalavahetused on maal(laps ise tahab sinna jääda). iseenesest hea, kuid ta ei taha sealt hästi ära tulla. Alati peab teda veenma. See on kestnud juba 2 aastat. Poiss ei taha eriti kodus olla (nii väidab tema). Kodus muutub ta närviliseks, tahab enamus ajast telekat vaadata, mängib vähe. Maal tegeletakse temaga rohkem kui kodus. Kodus veel 2 aastane õde. Kas peaksin muretsema ja kodus muutma midagi või on see hoopis hea, et tal veel üks koht kus talle meeldib olla. Suhted poisiga muidu on normaalsed.
Tundub, et poisil on maal huvitav ja see on väga hea. Ta saab näha huvitavaid asju ja palju väljas olla. Kui Te elate korteris, siis seal võib lapsel tõesti igav hakata, eriti kui ta on harjunud niii paljude huvitavate asjadega, mis teda maal ümbritsevad.
Kuidas aga muuta maalt äratulemine lihtsamaks? On ju selge, et huvitavatest tegevustest ei taha loobuda. See on ju ka meil täiskasvanutel nii. Mida väiksem laps, seda raskem on tal oma tegevust planeerida ja asju ette näha. Ja seda kindlamalt peavad vanemad olema suunavad ja kindlad. Soovitaks isegi 4- aastasega teha kindel kokkulepe selle kohta kuidas maalt ära tullakse. Anda mina teade ka selle kohta, mis tunne on vanemal poissi mitu korda paludes või mis tunne on siis, kui äraminekust isegi tüli tekib. Näiteks "Mul on kurb, kui ma pean mitu korda paluma Sul oma asjad kokku panna. Me jääme kojuminekuga väga hiljaks, ma olen siis õhtul nii väsinud ja asjad võivad jäääda lahti pakkimata". Kindlasti tuleb kasuks, kui lapsega lepitakse kokku aeg, mil ära minnakse (hommikul, lõunal või õhtul) ja antakse enne äraminekut ennetav teade. Näiteks, me hakkame tunni aja pärast koju minema. Mul oleks hea meel, kui Sa aitaksid meil asju kokku pannna." Isegi kui laps veel kellaaegu ei tea, on tegu konkreetse ja suunava sõnumiga, mis aitab lapsel oma tegevust planeerida.