Nojah, see link ei läinud päris kümnesse, lugesin siin mitut asja korraga ja siis meenus, kuidas oma laps hakkas tunduma täiesti võimatu. Aga järgi mõeldes avastasin, et ma ise olen ka täiesti võimatu.
Näiteks lastel on tähelepanuvajadus. Kas nad ikka laituse kõrval ka kiitust kuulevad, kui teevad midagi hästi või lihtsalt õigesti? Kui positiivsega uudistekünnist ei ületa, siis proovitakse negatiivsega. Eriti lasteaialastel võib ka olla üleväsimus või kollektiivist stress, neile tuleb ikka väljendada, et nad on meile armsad. Ja kallistada - muidugi mitte hetkel, kui nad parajasti sigadusi sooritavad  .
Mõnel lapsel võib olla nt. piiride kompamise periood, kuid ta südames kindlasti ei oota meilt sedasorti vaimuvaest rektsiooni, nagu karjumahakkamine. Karjumisel on autoriteeti ainult siis, kui see on nii haruldane juhtum, et jääb kauaks meelde. Üldiselt võiks see jääda laste ja alaarenenute privileegiks. Noh ja see pidev keelamine ja kamandamine muutub ka tulutuks rutiiniks.
Meil töötas hästi variant "silmatorkavalt kurb lapsevanem, kes ei räägi sõnagi, kuni teda lohutama tullakse". Selle õppisin muide kunagi oma isalt, kellel õnnestus esimene kord mind üsna pahviks lüüa.
Süütumate asjade puhul, mis kedagi ei kahjusta - näiteks kodus nägude tegemine - võib ka proovida nullreaktsiooni. Kui laps näeb, et tal ei õnnestu vanemat provotseerida, võib see tegevus muutuda igavaks. Aga ignoreerida tuleks konkreetset teguviisi, mitte last. Temaga koos peaks ikka huvitavaid asju ette võtma, kasvõi lauamänge mängima, kui paremat pähe ei tule.
Ühest halvast harjumusest (mis polnud küll sihilik, vaid automatism) saime lahti sellise kokkuleppega: igakord, kui seda teeb, järgneb viis kükki. See pakkus talle lõbu, aga aitas ka meeles pidada ning peagi oli komme kadunud. Halvemate kommete väljajuurimiseks võib ka repressivseid asju paika panna, näiteks on ilma oma rutiinsest boonusest (õhtulugemine, või –maius), kuni…Et asi poleks laialivalguv, võiks see olla tähtajaline. Leppige kokku nädalane katseaeg – kui ta selle jooksul käitub nõuetekohaselt, siis saab tagasi. Vajadusel menetlust korrata. Eluks vajalikke asju nagu värske õhk, toit ja arendavad tegevused ei või muidugi keelata, samas see asi millest ta ilma jääb, peab olema talle oluline. Järjekindlus on igale vanemale abiks, kusjuures seda ei tohi vürtsitada sõnaohtrusega. Suud peaks kulutama ainult kokkuleppivas vestluses, kus te annate teada, et mingi teguviis teeb teid õnnetuks ja/või on kahjulik (võimalusel paari sõnaga põhjendada, miks). Ning kuna teie enam niimoodi jätkata ei saa, siis nüüd hakkab igakord olema nii. Soovitatakse ka lasta lapsel endal pakkuda, mis tuleks ette võtta, aga see on peenem pilotaazh, mida võhik ei pea iga hinna eest püüdma. Edaspidi tuleb lihtsalt kokkuleppe täitmist meenutada. Kui siis tekib protest, näiteks karjub, siis nääklusse ei lasku. Las karjub, teie võite niikaua oma toimetusi teha.
Kui pole tegemist regulaarse, vaid erakorralise üleastumise või jonniga, tuleb boonus ära jätta üheks õhtuks – juhul, kui teisiti asja kontrolli alla ei saa. Korrektne on kõigepealt last hoiatada, andes talle teada, mis juhtub juhul, kui ta ei lõpeta inetut käitumist. Kui hoiatus ei mõjunud, siis tuleb teatavaks teha otsus, mis edasikaebamisele ei kuulu.
Ja ikka üks konkreetne sanktsioon korraga, näiteks kui ema ei loe õhtul raamatut ette, siis see ei tähenda, et ema lisaks ka õhtu otsa mossitab või lapse kallist ilma jätab. Röökivat tegelast vägisi embama muidugi ei pea !
Kui laps käitub söögilauas võimatult, siis võite kunagi pidada maha rahuliku vestluse. Ütlete, et teil lihtsalt pole võimalik temaga koos süüa, kuna tema käitumine niivõrd segab teid. Et tema ei peaks aga nälga kannatama, siis nüüd on niimoodi, et sööb eraldi, siis kui kõik on söönud, esialgu nt. nädalakese. Kui ta protesteerib ja lubab ennast parandada, siis oleks sobiv zhest anda talle “täna veel viimane võimalus”. Lauas väga karm ei maksa olla, kui on näha et ta püüab. Raskuste korral algul kokkulepet meelde tuletada, aga kui asi kontrollile ei allu (mis on tõenäoline), siis rahulikult öelda, et järgmisest korrast sööb siis eraldi. (Kohene laua tagant ärasaatmine pole vajalik). Noh ja järgmine kord lihtsalt peabki ootama, kuni teised söönud on. Üldiselt lapsed aktsepteerivad aumeeste kokkuleppeid, aga kui ta hakkab lärmama, las lärmab. Sööge oma kõht täis ja pange talle supp valmis. Kui ta seepeale süüa ei tahagi, ju polnud siis kõht piisavalt tühi. Aga vahepeal ei tohiks ka süüa anda, tuleb järgmist söögikorda oodata. (Kord või paar ei tee tervisele midagi, küll asi paika läheb. Lapsed söövadki tihti vähem, kui vanemad eeldavad ja sageli neil ainus väljaarenenud seedeorgan on kommisoolikas  .) Nädala pärast võib lapselt uurida, kas ta tunneb ennast olema valmis taas teiste inimestega ühes lauas istuma.
Jonniga on nii, et võiks rahulikult, aga resoluutselt teada anda, et sellise käitumisega küll midagi ei saa. Praktika peab väidet toetama. Meenutama peaks ühe väikese võlusõna toimet, kui laps midagi tahab. Vanemate suhtlusviis lapsega ja omavahel on muide tähtis eeskuju. Kui viisakaid palveid pole võimalik täita, oleks ilus oma seisukohta põhjendada, näiteks, miks pole vaja juba 25-ndat barbit. Kui ise analüüsida, võib ilmneda ka põhjendamatuid keelde ja keeldumisi.
Kui kaubandusvõrk tekitab lapses ületamatuid jonnituure, võiks võimalusel hoiduda temaga poodides uitamast. Või esitate tingimuse, et poodi kaasa saab juhul, kui ei teki mingeid mangumisi.
Nii et loovust ja kindlameelsust!
|
