...ei osanud teistsugust pealkirja panna oma 5 aastase poja ka'itumise kohta. Olen va'ga ha'das ja tunnen, et ei saa temaga kohati enam hakkama.
Lasteaiast tulevad viimased kolm na'dalat kaebused, et poiss loob teisi, kamandab ja loob korda, mida tegelikult peaks kasvataja tegema. Tema aga kui naeb, et keegi midagi "valesti" teeb, laheb kohe sakutama seda last. Seepeale on teised isegi kukkunud ja haiget saanud.
Teine probleem on siis kui keegi kylas on voi meie kylas oleme. Siis on laps kergesti arrituv, pahur ja ei taha asju jagada. Kamandab koiki.
enamasti kamandab mind koiges, ja kui ei saa oma tahtmist, hakkab kohe nutma ja kisama. Ma olen rahulik, raagin, et nii ei ole ilus ja ta palub alati vabandust...Kuni jargmise korrani...
Ma ei tea enam kus ma olen teinud vea ja mida saaksin nyyd teha, et ta leiaks endas rahu...
Nyyd on hetk rohkem aega, et lisada moned olulised asjad meie loosse.
Kasvatan poega yksinda, 8 kuus tagasi laks lapse isa ara, nyyd on kaua aega yldse eestist ara ja laps ei nae teda enne aasta loppu...Ta kysib vahel isa jarele, nad saavad suhelda telefoni ja interneti teel.
Vahetult peale lahkuminekut oli lapsega probleeme, tema kaitumises. Tekkisid lasteaias probleemid kus laps maratses ja karjus ja kiusas teisi. Kaisime siis psyhholoogi juures ja paari nadalaga asi laabus. Votsime isegi lemmiklooma - roti. Tundus, et sellest on palju abi. Kuid nyyd on jalle koik nagu peapeal ja ma ei oska enam midagi ette votta
Kas peaksime minema jalle noustaja juurde....Ma usun, et kindlasti olen ise midagi valesti teinud aga ei tea enam mida...Olen tema vihahoogudele reageerinud kyll rahulikult, kyll vahel endagi enesevalitsuse kaotanud ja karatanud..Tundub, et enam ei aita miski.
Ta koguaeg nouab midagi, tahab asju, mida teab, et ei saa...Ma olen koguaeg tema paralt, samas on paikapandud reeglid mida tohib, mida mitte ja enda arvates pole neid nii palju....
Kui keegi sellest probleemist midagi aru sai ja oskab nou anda, oleksin vaga tanulik...Kuidas ma peaksin edasi kaituma, et me ei tylitseks terve paeva...Hetkel olen puhkusel ja oleme koos minu sobra juures, teises linnas, siin oleme tema jaoks koike teinud....Ometi pole ta ka siin rahul...Oeh...Palun abi...
Kamandamise ja karjumisega on minu meelest nii, et selle laps omandab põhiliselt vanematelt, kes ise ei pane seda alati tähele. Ütlen seda tähelepanekute põhjal oma lastest. Ärritumine võib küll olla põhjendatud, kuid kui see on toonud stiili "üks karjub ja teine karjub vastu", siis tasuks alustada meelerahu harjutamisest. Lihtsalt hingad teatud hetkel sügavalt sisse, ümberharjumine käib täitsa kähku, muide. Kui vanem oma seisukohti rahulikult avaldab, mõjub see autoriteetsemana ja pealegi kedagi ei veena, kui temal keelatakse karjuda, aga teised võivad! Ja kui nõu on otsas, laps aga räuskab, siis võib vahel üldse mitte reageerida, las mõurab ennast tühjaks. Pole vaja mingit teise tuppa saatmise tseremooniat, lihtsalt hinne "0". Publikuta etendused lõpevad ruttu. Aga külm kõht peab olema siiras, mitte näideldud. Selle meetodiga ei või küll liialdada ja see ei tohi tähendada pidevat ükskõikset suhtumist, vastupidi. Võimatud nõudmised aga võivad tulla sellest, et lapsega on palju räägitud kamandavas toonis või ta oleks omal ajal soovinud, et mõni nõue oleks kuidagi talle arusaadavamalt põhjendatud. Vahelduseks pahasele ja manitsevale lapsevanemale võiks teinekord proovida kurba lapsevanemat, kes mossitab õnnetult, ega ütle sõnagi enne kui teda lohutama ei tulda... Kui juba suhted sassis, siis ei anna miski kiiret efekti, nii et kannatust, rahu ja huumorimeelt. Kui ise väsinud, siis ära häbene oma meelt lahutada, mõni nädalavahetus võib pesu ka pesemata jääda. Kui lapsi kuhugi jätta ei saa, siis lõbutsevate ja mittekamandavate täiskasvanute seltskonnas on ka nemad reeglina iseseisvamad ja positiivselt meelestatud.
Ja kindlasti kallistage tihti, ning vahelduseks kiitke, kui ta tegi midagi õiget või positiivset või isegi kõigest püüdis. Näiteks kasvõi läks õigel ajal jonnimata voodisse, ta peab tundma, et on vahel ka teile rõõmu valmistanud.
See eelnev ei olnud üleskutse alandlikkusele. Ja kui ikka silme eest must, ju siis (aga üliharva!) võib ka röögatada. Aga siis nii, et aknaklaasid klirisevad. Kindlasti pärast rahulikult vabandades selgitada, mis teid niikaugele viis. Kõige kehvem ongi, kui konfliktide puhul kujuneb välja ettemääratud stsenaarium, midamööda nad arenevad.
Sry, tegelt tahtsin kirjutada siin ühe teise postituse alla, aga tegelikult see on kõigile, kellel lapsed ülekäte. Ma ise pole perekoolis käinud, aga omal mõned nipid aitasid.
Muretsete oma poja suurenenud ärrituvuse pärast ja arvate, et olete ise midagi valesti teinud. See teadmine on kindlasti väga koormav ja pinget tekitav. Hea, et otsite abi paremaks toimetulekuks.
Niisiis, näete probleemi oma poja käitumises, mis väljendub kõrgenenud ärrituvuses, teiste löömises ja kamandamises, suutmatuses teistega rahumeelselt koos mängida.
Peate võimalikuks, et käitumisprobleemidele on kaasa aidanud isa lahkumine perest. Teile näib, et mitte miski ei aita, ei rahulik meel, kindlad reeglid ega korrale kutsumine. Samuti pole tulemusi andnud keskkonna vahetamine ja puhkamine.
Miski on ilmselt pojale tõesti raskesti talutav, võimalik, et tal on raske olnud isa äraminek ja ta tunneb end tema poolt mahajäetuna ning igatseb taga endist aega. Selle tagasisaamisele vaevalt, et loota saab. Oluline on, millise tähenduse ta annab isa lahkumisele. Lastele on vajalik teadmine, et isegi vanemate eemalolekul, on nad neile kallid ja teineteise jaoks olemas. Hea, et isal ja pojal on võimalus kontakti hoida ja suhelda.
Isaga seonduv ei pruugi olla aga ainus seletus poisi käitumisele.
Selgub, et olete püüdnud rahulikult rääkida ja mõista pojas toimuvat ning näib, et ka tema ise soovib olla hea laps ning vabandades tunnetab oma eksimust.
Näib, et tal on ka kõrgenenud vajaduse õigluse eest seista, samas ei tea, kuidas seda teisiti teha, ilma füüsiliselt sekkumata. Sel juhul vajab ta abi selles, et end sõnaliselt väljendada. Oluline on, et ta ise ei kogeks teiste poolt kamandamist, riidlemist, sakutamist, löömist jne, ühesõnaga kõike seda, mida oodatakse, et ka tema ei teeks.
Vahel võib lastel (ilmselt mitte ainult lastel) tõesti käia üle jõu oma pingete ja ärevusega toime tulla ning see väljendub agressiivsusena. Oluline on jõuda selleni, mis talle on nii raskesti talutav. On lapsi, kes on tundlikuma närvisüsteemiga ja väga impulsiivsed. Mõned lapsed kohanevad raskemini muutustega, uute kohtadega, võõraste inimestega. Mõnele lapsele on liialt pingutav taluda palju inimesi korraga. On lapsi, kes vajavad heaks enesetundeks väga kindlat päevakava, väheseid kindlaid inimesi enda juures, võimalust omaette olla, kindlaid omi väljakujunenud tegevusi ja vaid neile kuuluvaid asju ning eriti rahulikku, heatahtlikku suhtlemisviisi.
Ka suurtel inimestel on väga raske muuta senist käitumist, sageli ei taha käituda endistviisi, kuid ei oska ka teisiti. Vahel on abi selgest, üheselt mõistetavast soovitusest, mida ta tohib teha, mida mitte, eriti olukordades, kui teda miski häirib.
Sageli on raske end väljendada, käituda soovitult, kui miski tõeliselt hinge täis teeb, mõnikord on väga vaja, et keegi aitaks. Kirjutate, et abi on olnud psühholoogist. Kuna seni pole selge, mis Teie pojale on pingeallikaks, ärrituvuse käivitajaks ja mis vallandab häiriva käitumise, siis psühholoogi abist võiks küll abi olla – koos mõelda, analüüsida toimunud olukordi ja kavandada samme käitumise muutmisel, seejuures ka seda, kuidas Te ise saate pojale abiks olla. Teie tõsine suhtumine näitab valmisolekut muutusteks ja paremaks toimetulekuks. Soovin Teile rahulikku meelt ja optimismi ning jätkuvat hoolivust.
Kui juba suhted sassis, siis ei anna miski kiiret efekti, nii et kannatust, rahu ja huumorimeelt. Kui ise väsinud, siis ära häbene oma meelt lahutada, mõni nädalavahetus võib pesu ka pesemata jääda. Kui lapsi kuhugi jätta ei saa, siis lõbutsevate ja mittekamandavate täiskasvanute seltskonnas on ka nemad reeglina iseseisvamad ja positiivselt meelestatud.