meilgi sama, ainult vanust 11. lisaks toas valitsevale segadusele ei kõlba mitte miski selga panna, kõik inimesed on 'vellod' ja üleüldse on igavene jama. kui pika jutu peale lõpuks läks oma kappi koristama kilekotid näpus - no et pane kottidesse need, mida sa selga ei saa panna enam - tunnistati selgapanemiskõlbulikuks ainult täpselt 1 paar pükse ning 1 seelik, 2 pluusi ja 2 t-särki. kõik. aa ei, paar sokke ka. kõik eranditult musta värvi.
njah. õppimisega on vähemalt asjad korras...
ilmselt siiski puberteet tulemas.
mõneks ajaks aitab see, kui küsimuse peale - kas sõbranna tohib külla tulla - on vastus eitav, sest aluspüksid vedelevad keset koolilauda ning koera poolt nahkapandud sokke on põrand täis
Eks see ole ikka nii,et mida vanemaks laps saab, seda rohkem soovib ise teha, otsustada, valida. Järjest enam väljendavad nad protesti, kui neid kamandatakse, nende asju korraldatakse, sekkutakse. Kuidas siis saaks lapses kujundada korraarmastust? Mis see lapse huvi või vajadus on, mille jaoks see neile oluline võiks olla? Kas selleks, et ema-isa tahab, selleks, et vältida pahandusi, karistusi või saada tasu? Tegelikult soovime ju, et lastel tekiks sisemine vajadus oma asjade korraldamisel, mitte vaid piitsa-pärrnikule tuginedes. Ilmselt paneks neid tahtma ise korda luua see, kui nad midagi enda jaoks selles leiavad - tuba on kenam, asjad on kindlas kohas ja leiab alati üles, ei saa rikutud, riided ei lähe kortsu vms. Vahel ongi raske end sundida ja ikka on midagi põnevamat teha kui koristada. Samuti võib olla lastel, eriti teismelistel ja nende vanematel täiesti erinev arusaamine, millene tuba peaks välja nägema, eriti veel oma tuba.
Mis siis teha? Hea oleks saavutada koos vastastikku sobivad kokkulepped, näiteks, millal on suurem koristamine, mida võib laps ise otsustada, milline peaks välja nägema korras tuba, mida võiks koos teha, et oleks kergem korda hoida jne. Kui laps ise otsustamisele kaasata, siis on tal valmisolek ka suurem ise neid täita.
