2-aastasel peal "ei tahaaaaa" periood. Söögid ei kõlba, isegi mitte lemmiksöögid. Ise midagi teha ei taha. Varem mängis ilusti ise, nüüd ripub minu juures, kui püüan teda tegutsema suunata, siis iga tegevuse peale on EI TAHAAAA
magama minna ei taha. Õues ka enam käia ei saa....tulevad peale hood, kus kärus olla ei taha, süles ei taha, ise kõndida ei taha ja nii ta lihtsalt röögib...
kuskile minna ei saa, sest laps ei taha seal ka midagi teha ega olla
kuidas olete selle aja üle elanud? kas see läheb üldse üle? meil see juba üle kuu aja ja ma tõesti väsinud....
Meil on see etapp enamvähem möödas. Poja on 2,8-aastane. Algas jonniperiood samuti 2-aasta vanuses. Lisaks "ei tahaaaaaa"-le lisandus jonnituuride ajal pea peksmine vastu põrandat või pilluti mänguasju vastu maad. Me lihtsalt eirasime last. Röökis natuke aega, aga kui keegi välja ei teinud, siis rahunes maha, korjas oma mänguasjad kokku ja oli jälle hea laps. Söögiga sama lugu. Miski ei kõlvanud. Oli siis söömata. Kui nälg peale tuli, siis küsis ise süüa.
Õues tulid ka ikka jonnituurid peale. Kuna käru andsime varakult ära, siis tuli kõndida. Muidugi eelistas härra süles olla, aga ma ei jaksa ka 14-kilost last koguaeg süles tassida. Kui sülle ei võtnud, pildus ennast porilompi pikali. Ja oi seda hädakisa. Lasin tal siis kisada. Mõned tädikesed tulid küll hurjutama et kuidas ma lasen lapsel porilombis röökida. Häbi oli, kuid surusin hambad risti ning lasin lapsel röökida. Üle läks jonnituju. Tõusis porilombist püsti, kõndisime koju ja aitas veel riided ka pesumasinasse panna.
Ma tean, et on lihtne öelda, et kannata see jonniiga ära. Endal oli vahepeal tunne, et keegi sikutab keelt tangidega suust välja ja teine peksab haamriga vastu pead Siiski surusin hambad risti ja kannatasin.
Nüüd on kodus väga tubli ja asjalik noormees. Vahepeal tuleb ikka jonn peale, aga siis jälle ei tee temast välja ja jonnituju möödub.
mul päris mitu last aga selline jonnijuurikas oli ainult esimene.kannatasin ka väga kannatlikult ja kaua aga lõpp tuli sellele pikaliviskamisele ja suurele jonnile ootamatult:poiss oli nimelt vannis ja ei mäleta enam mis tema paha tuju põhjus oli-igatahes viskus härra pikali,unustades et on vannis.olin ise ehmunud aga poiss oli rohkem ja huvitv,huvitav-ei mäleta et ta peale seda veel oleks jalgu trmpind,pikali viskand või isegi lihtsalt röökind!nii et mõnikord tuleb lahendus ise ilma otsimatagi.jõudu sulle!
Küll on hea meel lugeda, et me pole ainukesed, kellel sellised probleemid on. Veel parem muidugi lugeda, et see üle läheb.
Meil on kahepoolene poiss. Tal nagu polegi erilist eitahaa-värki, tal rohkem nagu tahaaaan-värk. Et kindel soov üht või teist asja teha ja siis kui otsus kindel, siis ümberveenmine võimatu. Üritan küll kiiresti reageerida ja lapse soove mõista ja kompromisse teha. Aga kõige rohkem ajab ennast vihale olukord, kus ta teab küll, mida tahab ja teab seda veel viimsete detailideni, aga ei suuda või ei vaevu seletama, vaid karjub meeleheitlikus vihas.
Teine minu jaoks meeleheitlik olukord on see, kui laps tahab midagi, aga seda pole võimalik saada. Kui tegemist on mingi ohuga, siis on asi lapsele veel seletatav. Aga kui laps tahab näiteks minuga olla ja mina pean ära minema või kui laps ei tohi midagi teha, sest see pole "viisakas või teiste suhtes ilus", siis on tal eriti raske põhjusest aru saada. Ja mina ei oska arusaadavalt seletada.
Kõige hullem on muidugi olukorra juures see, et ma ei oska ennast valitseda, kui laps läheb pööraseks ja hakkab ebaloogiliselt käituma, siis saan mina ka vihaseks. Nii me siis karjume ja nutame kahekesi. Ükskord peksin ühe suure diivanipadja lapse nähes meeleheitlikult läbi. Laps muretses, et läheb katki. Mina vastu, et ei lähe, seepärast ma seda patja lööngi. Aga pärast olin rahulik ja leplik nagu kassipoeg ja laps sai mis tahtis... :S
2-aastase lapse jonniaeg on loomulik arenguetapp, mis kestab kuni kahe-poole, vahest ka kolme aastani. Seejärel möödub see nagu iseenesest.
See on periood, kus laps tahaks juba ise kõike otsustada, kuid samas ei tule sellega veel väga toime ning see teeb ta kergesti haavuvaks, pahuraks jne. Ta võitleb ka igasuguse surve vastu.
Tegelikult vajavad need pisikesed siis jälle palju ema kallistusi ja õrnusi, st. turvatunnet. Vanematele on sel perioodil ainuke soovitus püüda seda nii rahulikult kui võimalik võtta. On mõistlik näiteks arvestada, et õue minekule võib nüüd kuluda palju kauem aega, kui enne.
Selles vanuses lapsega suheldes läheb vaja tugevat kannatlikkust. Lapsega vaidlemisest siin abi kindlasti ei ole. Võimalusel tuleks püüda lapsele iseseisvust jätta näiteks riietumisel ja söömisel.
Tasub meeles pidada, et see kriis on lapse sees, mitte vanema ja lapse vahel. Olge talle selles toeks nii palju kui suudate.
annan sulle nõu, mis mu enda lapse puhul hästi aitas
panin laused ise eitavasse kõneviisi, nalja oli palju ja jonn kadus
NT. Tead Carmen mina täna süüa ei tee ja sulle ei anna ka seda tunni pärast, vaata et sa siis ei võta seda
kui toit oli valmis panin taldriku lauale ja ütlesin:"seda toitu ära söö!"
Tavaliselt tuli küsimus"Miks?"
ja vastasin:"sa ei taha ju"
Magama läksime järgmisel moel
Teavitasin teda, et umbes 30 min. pärast on uneaeg ja lisasin, et sina ära sellest välja tee
vaata telekat, raamatut või mängi
Tegin voodid valmis ja ütlesin ilusat hommikut
"Emme aga õhtu on ju, varsti lähme magama"
Oh ei, vastasin mina"aga sa ei saa ju magama minna kui ei taha"
Nii möödus meie 2-3a jonni periood, muidugi oli päevi kus ikka midagi ei aidanud aga olin ise rahulik ja ei teinud välja
Tavaliselt hakkasin siis omi asju toimetama ja varsti saabus ka abiline...talle meeldis mind aidata
tegime kõike koos
Siiski surusin hambad risti ja kannatasin.